Every day is a blessing

Kompass käes ning nuga vööl astun kindlal sammul edasi. Keskpäeval vaevu tõusnud Päike hakkab taas loojuma ja ei olegi kauaks seda valget aega enam jäänud. Kirsade all krudiseb vast maha sadanud lumi, mille taustal minu põsed kui punased majakatulukesed tunduvad. Alles eile õhtul istusin veel soojas toas ja ei pannud tähelegi kui hea mul oli. "Ma luban, et ma enam mitte kunagi ei alaväärtusta soojas olemist, ausõna!". Silman kaarti ning leian enda ees seisvat telemasti. Positsioneerin end kaardil ja leian, et olen esimesele punktile lähedal. Traktorijälgedes mööda teed käies kohkun ühtäkki niivõrd, et juba mõne sekundi pärast olen puu taga peidus. Sihti mööda vahib mulle otsa mitmeharuliste sarvedega lahmakas põdrapull. Häälitsen, peksan tühja pudeliga puud, vilistan, lasen talle telefonist Metsatöllu - ei miskit. Aga selle peale kui ühe sammuga puu tagant välja hüppan ja talle kurja pilguga otsa vahin, paneb loom ajama. Kahjuks aga just sinna poole, kuhu ka minu rada viib....

Ma olen endiselt seda meelt, et õigete inimestega sujub planeerimata aeg iseenesest. Seda töestas üks järjekordne seiklus Soela sadamas, mis päädis minu laulmise, flöödimängu ja Iti kitarrimänguga, publik sadamakail istumas ja kuulamas. Ma olen nii uhke, et täitsa esimest korda sain torupilli MÄNGIDA oma pesakohas. Vist ei oska keegi meist siin väga ette kujutada, kuidas on torupilli mängida muuli otsas või ujuvkail, valgustajaks ainult kuupaiste. No mina nüüd oskan. Ja vägagi võimas tunne on. No ikka tösiselt võimas. Taaskord sain ka kinnitust, et olen märkmikuhull. Tegime täna sõbrannaga selle saatusliku otsuse minna RahvaRaamatusse. Põhimõtteliselt on see ainuke koht Viljandis, kust me just heaga eemale peaksime hoidma, kui ülejäänud kuu aega just nuudleid süüa ei taha. Kool aga ei soosi seda üldse, sest üks loeng päevas jätab piisavalt vaba aega, et mõtteid sinna ja tänna tuigutada ja otsuseid vastu võtta. Igal juhul.. RahvaRaamatus me täna lõpetasime. Ma ei kujuta ette, mis näoga...

Ma ikka imestan, kui ilusti oskavad inimesed kirjutada. Kui õrnasid võrdlusi või kui järske rohmakaid sõnapaare on võimalik moodustada. --------------------------------   Tema hommik algab alati õues. Sirutades jalgu ja laiutades käsi lükkab ta endalt teki ja vabastab välisukse lingist. Lükates oma külmad varbad murusse, pühib ta oma silmad, et näha juba jalalabal liiklevaid sipelgaid. Esimene äratus on olnud. Selle märgiks jääb alles vaid sügelev pisike punane täpike.   Kaevu juurde jõudes avab ta selle kaane ning tõstab kooguga sealt välja 10 liitrit puhast, külma ja karget vett. Kuna jõud kätes end alles kogub, loksub mingi osa veest siiski maha ning maandub reitel. Tasapisi allapoole nirisedes kõditab veepiisk teda niivõrd, et suu kisub naerule. Ta asetab ämbri kaevu kõrval olevale pingile ning selle kohal küürutades viskab ta esimese sahmaka vett endale näkku. Mõni hetk ehmatusest taastunud, kordab ta seda protseduuri. Aida ukse ees ripub üks rätik, mis on juba mitm...

Mind ei tohi vist enam RahvaRaamatusse või üldse raamatupoodidesse lasta. Sest varsti ei ole mul lihtsalt enam elamisraha. Ma olen selle kuu (jah, kahe päeva) jooksul  endale soetanud 5 raamatut. VIIS..?! Aga ma ise olen uhke :)  Ja mu raamaturiiul ka..    Üks neist Soela.. (pildi autor üks ää droonimeister)   Ja teine Viljandi.

"ja see oli Sinu otsus, mitte kellegi teise?" "see oli täiesti minu otsus. ausalt." "no ..ma olen uhke.. ausalt." "mina ka" ----------------------------------------------------- "tead, mis on imelik? teised planeerivad omal nädalat aega, aga meil juba viisaastakuplaan valmis" ----------------------------------------------------- Ma väljun ruumist, kus olen istunud viimased 40 minutit, haaran binokli ja vaatan kaugustesse. Taamal paistab laev, mis rahulikult kalda poole sõuab. Ehk tuleb siia? Kõnnin kaile ja tunnen paljaste jalgade all lauavahesid. Naeran, sest hetkel ei suuda ma midagi muud tunda kui ainult seda, kuidas tahaks jalgupidi vees olla. Kõnnin edasi ja jõuangi täitsa kai lõppu, kus on üks post. Õhtuti näitab ta valgust. Aga selle päikesesära käes on ta lihtsalt post. Istun selle kõrvale ja vaatan kalda poole. Paat. Löke. Väike vana kuur. Tõrvamata neljandad kaiprussid. Veetase on ilmselt madal. Soolakuur. Üksik kask. Ja minu...

" Viin sind selleks, et küsida sinult, kas kampsun on kaasas või sooja saad minult. " - Jaan Tätte Minu puhkus lõppes eilsega. Kui kellaajaliselt vaadata, siis võib-olla läks mõni minut ka tänasesse, aga loen seda siiski eilseks. Kõik kulges planeeritust väga ootamatuks. " Kui toome paadi veest välja, on ka minu suvi läinud. Las ta olla natuke veel ," tahtsin isale öelda. Kuid mõtteks see ainult jäi. Natuke vedamist, sõlmimist, küürimist ja pesemist ning paat läks tagasi kuuri, et oodata järgmist hooaega. Nii ka mina. Natuke pakkimist, koristamist, hüvastijättu ja sõitmist ning mina olengi taas Viljandis oma ühikatoas, et oodata järgmist suve. Tegelikult ma siin selle eesmärgiga siiski ei ole. Ma tean, et mind ootab uskumatult vahva aasta, täis ootamatusi, mis on ka mulle ennast näitama hakanud. Ja see aasta läheb kiiremini kui oskaks arvatagi. Kas tõesti täpselt aasta pärast olen ma juba Rootsis, mägede vahel, varbaidpidi jões? Võib olla tõesti. Praegu aga ...

Mulle hakkas meeldima see freakish way of telling my daystory . Seega täna: * tegin ma kama-banaanipannkooke, mis maitsesid ülihästi * kõrvetasin oma näpu ära, sest.. Ma ei tea isegi kuidas.. * võtsin üle aasta või rohkemagi kitarri kätte ja tegin oma luuletusest laulu * mõtlen välja ultimate kingitust, sest mulle meeldib ägedaid kinke teha * pakkisin 4h oma asju, et pühapäeval Viljandisse kolida * vaatasin oma järgmise nelja nädala tunniplaani ja avastasin, et kaks loengut nädalas on ikka väga vähe * saatsin oma CV Viljandisse laiali, et tööd leida * sain vastuse oma monoloogile, mis puudutas kellegi teise kirjutamistööd (kuidas ma küll julgesin..) * näitas vend pilte Itaaliast... Milanost...kus on 33 kraadi...ja helesinine meri....ja üks väga võimas laev... * keetsin öunamoosi/püreed, mis tuli DElicous. Winter awaits . * kopeerisin oma blogist lõigu või paar ühele inimesele, kes selle mujal avaldab ( big step ahead for me ) * mõtisklesin nii palju, et terve desktop on sticky note t...

Papake hea, kriban Sinust mõne rea. Kuud on küll pikad, kuid mast Su laeval puudub. Oskan nüüd ma sõita Sinu rattaga pealtpulga väntan ja no..kella lasen ka Papake pai kus Sa olid, käes oli mai Aia taga pidasin sünnipäeva. Ja salaja vaatan Sinu maali ma seda, kus täiskuu ja tammepuu on peal. Ja palun Sind, kui ei ole kallis hind polar käekella GPS-iga olen ikka igatsend, Ning Sulle ka soetasin kingi ma. See on üllatus, veel ei ütle, mis. See on vildist saunamüts. Oo mu papa, Sinu sauna tahan ma. Ei taha olla must tudeng veel ma. Keegi ei tea, igal õhtul vaatan ma me perepilti head ööd teil soovin ma. Papake hea, kriban Sinust mõne rea. Kuud on küll pikad, kuid mast Su laeval puudub. Oskan nüüd ma sõita Sinu rattaga: pealtpulga väntan ja koju jõuan ka. ------------------------------------- Ah et miks? Sellepärast, et tulin just Jaan Tätte kontserdilt ja selle laulu ajal hakkasin mõtlema oma issi peale. Jah, täna ütlen ma ta kohta issi, mitte i...

Ja see totakas tutimüts mis Su peast ära ei käinud meenutab missugune jüts oli minus seda ihanud juba ammu. Ning see keelduv kurbus silmis hardaks teeb niivõrd mu meele et Sind mu mõistuses põimis kaasa sellele teele see hetk. Kuid see isepäisus mis Sus ilmutas end alles hiljem on vältimatu ka minus sest kaotamatu on probleem - patune himu. ---------------------------------------------- "Mm..miks selline küsimus?" "Sinu huvitavad küsimused on külge hakanud mulle" "Ee...Kindel, et minu?"  ---------------------------------------------- Täna sobrasin oma vanades dokumentides ja kooliasjades ning leidsin igasuguseid vahvaid jutukesi, mis kirjutatud kas põhikooli või keskkooliaegadel. Üks neist seostus natuke tänase unenäoga, seega mõtlesin, et kirjutan selle jutu siia ümber. Mainin kohe ära, et õpetajalt sain selle jutu eest noomida, et varastasin netist kellegi töö. Täitsa üllatav, kui ki...

Üle pika aja on taas tunne, et ma tösiselt elan ja naudin.  Who would've thought, u need your rivalislanders for that . Ma olen juba pikka aega mõtisklenud selle üle, miks mulle Soela sadam nii tugevalt imponeerib või miks mind nii kangesti siia tõmbab. Löpuks vist jõudsin oma mõttele järele. Ja nii naljakas kui see ka pole, selleni jõudmises on suurt rolli mänginud inimesed, kes ei ole väga seotud Soelaga või kui, siis mingil kaudsel viisil.  Siin olemine on puhkus, mõttepausidest koosnev tühimike jada, mis laseb kehal ja vaimul taastuda kõigest, mis need kaks koos üle on pidanud elama. Küll aga kukuvad siin sadamas sülle sellised ootamatused, mis panevad mind veel rohkem tahtma, veel rohkem elama ja veel rohkem unistama. Ja need unistused ei tundugi enam nii helesinised kui kunagi, sest mul on olemas inimene, kellega neid väga kergekäeliselt saab ka teostada.  Üleeile tuli mu ellu inimene, kes pani mind midagi mõistma või vähemalt millegi üle mõtlema, mida ma ...

The past has gone and my nearness grown to queerness as fast as came the dawn The memories we created are unstated, as grey as emery The bridge, white-stoned, that held me there had your affair against the walls it owned. Now I am here dreaming of him as my true whim you'd never wanna hear.

jaa, mõni hetk on elus ilusam kui teine. ja mõni hetk on väga väga valus. Vaatasin siis tookord Su silmisse ja nägin, kuidas need särasid. Märkasin, et oled järjekordne pruunisilmne mu elus. Seisid mu ees ja astusid mu varvastele, sest minu saapad olid umbes kolm numbrit suuremad. Aga kumbagi see tegelikult ei häirinud. Pärast kõndisid mu järgi ja aeg-ajalt pilku tahapoole visates olid Sinu silmad endiselt erksad. Siis seisid mu kõrval ja pakkusid tuge, kui seda vajasin. Tegime nägusid ja korraks kadus maailm, isegi päikesetõus jäi varju. Ja seal Su silmad helkisid veel jõudsamalt. Nüüd on juba raske unustada, sest nööpsilmad ja põselohud jäid hinge kriipima. Endiselt kuulen veel häält kõrvus, mis hüüab ... 

Väike vanker ja Suur ja vesipiip ja loss. Ja mahajäetud kuur ja õhku lendlev toss. Kus olid Sina, kui kõik see juhtus? Seal olin mina, kuhu meri mind uhtund. Ja vaikus ja kuu ja järv ja üksik kask ja piibu peal suu ja südame ees mask. Kus olin mina, kui kõik see juhtus? Seal olid Sina, kuhu tuul Sind puhkund. 

ja ma ei olnudki teda kaotanud. niimoodi oli hea. kasvõi korraks oli hea. ja nüüdsest olen ka kahekordne tädi. kui vähe on õnneks vaja?

See vestlus avanes mulle täieliku üllatusena. Ootamatult äkki läksid teemad mujale ja ootamatult äkki rääkisime esimest korda tõsiselt. Ja see tunne oli sama, mis kunagi. Viimase nädala jooksul on tekkinud hästi palju "miks"-e ja "aga"-sid kõige suhtes, mille suhtes neid olema ei peaks. Küll aga olen saanud vastused mõnedele "kas"-idele, sest toimunud Nordtrad oli meeliülendavalt tore. Ma poleks osanud oodatagi, et suudan mingeid sildu kuskilt ületada, mille olemasolu mulle ammu teada oli. Seekord aga võtsin julguse kokku ja üle sain. Ilme komistamata. ---------------- Ja nüüd siis käib muusika ning mina olen mõttes Sinuga. Ilma sõnu vahetamata oled kuskil seal sees ning välja veel ei saa. Aga nii ongi parem unistada. 

Näed, see nädal käisingi iga päev muusikat nautimas. Täna K3-e, kuid täpsemalt siis Jalmarit, kuulates leidsin end jälle mõtlemast. Avastasin taaskord, kui "süüdi" Jalmar ikka selles on, et ma omadega Viljandisse jõudnud olen. Kunagi, kui ma tõesti oskan juba oma pilli mängida ja kuskile omadega ka jõuan, siis ma räägin seda lugu talle ka. Praegu on veel liiga vara :) Aga kirja  võib ikka panna, siis on kunagi parem meenutada. Mitte, et mul see kunagi ununeks. Minu pärimusmuusikaarmastus sai alguse aastal kes-teab-mis, kui käisin esimesel Zetode kontserdil. Sealt edasi tutvusin Viljandi pärimusmuusika festivaliga, sealt Gjangsta, Klapi ja muu saja Jalmari koosseisuga ning hakkasin neid üsnagi aktiivselt kuulama. Mingil hetkel avanes võimalus minna Värskasse "Pekko" etendust vaatama. See on siiamaani üks parimaid vabaõhu teatritükke, mida näinud olen. Ja suureks plussiks oli asja juures muidugi ka live-bänd, kus ülla-ülla, oli ka Jalmar. Leidsin selle pärimussoone e...

Mm.. unenäod.. Minul on need päris värvikad.. Aga vahel naljakad. Samas õudsed. Kokkuvõttes ebareaalsed. Aga täielikult vihkan ma neid unenägusid, kus miski tundub tõeline, ehtne, perfektne ja täiesti loomulik. Kõik on hästi, elu on idüll, alateadvus kombineerib kokku selliseid asju, millest enne teadlik polnudki, aga unenäos selles osas figureerides aina reaalsemana hakkab tunduma. See äsja kirjutatud lause kõlab sama ebaloogilisena kui kõik mu unenäod tegelikult. Aga osad on reaalsed. Lausa nii reaalsed, et ma vahel ajangi unenäomaailma ja reaalsuse sassi. Päris tõsiselt kohe. Aga siiski need reaalsed unenäod.. Need on saatanast, sest ärgates oled alati pettunud. Kuigi enne magamaminekut ei oleks midagi sellist ettegi osanud kujutada. Magades hakkas siiski see kõik nii loomulik tunduma, mugav, mõnus - tulevik. Ja siis ärkad... Ja vaatad, et kell on 9.50 ja oled sotsioloogia loengusse hiljaks jäämas. Ja mõtled veel mitu päeva, et miks alateadvus mind kotib.. Ja mõtled, et tahaksk...

ja siis lendas ta mu ees - kuldkollane, erk, habras esimene kevadliblikas. mu nägu naeratas iseenesest. kevad, soojus, hõlmad lahti. ja ma läksin Rohelisse. mis saakski veel parem olla? parem saab olla see, kui selle sooja ilmaga sajab taevast alla hiiglaslikke vihmapiisku, mis langevad põskedele, pähe ja krae vahele. sest nii on mõnus. ja poes on sojapiim allahindlusega ning Merili kardab vihma. ning ma sain endale täna kolme sorti Viljandi vibes'i kleepse. ja hea on see, et ma tulin sellise mõtte peale, mis mul endal südame seest soojaks teeb. Oi mulle nii meeldib tänane päev!

Kui kõndida marsruudil Oma Kodu - Paala - Oma Kodu, siis on piisavalt aega mõelda. Nii umbes tunnikese jagu. Ja täna mulle meenus, kuidas kunagi pakuti mulle kohta Kärla jäärallitajate tiimis. Nüüd, 1.5h hiljem, see mõte endiselt painab mind, sest ma oleks tahtnud seda pakkumist vastu võtta. Siiamaani tahaks. Sest see oli tol hetkel väljakutse, unistus, õigeaegselt tulnud kutse. Kahte neist on ta siiani. Aga sellist asja enam ei tule, seda enam ei taasta. Niisiis olen üle läinud uuele unistusele, mida ma enam nii naljalt vastu võtmata ei jäta, kui pakkumine peaks tulema. Sest nüüd olen ma enesekindlam. Ma armastan autoga sõita, mulle meeldib kõik selle juures. Ma tunnen ennast omas elemendis. Isegi rohkem omas elemendis kui muusikat tehes. Funny, right? That's how life goes. Ühed unistused purunevad, teised tekivad. Ja mõnest neist üritan ikka kinni haarata. Või kui mitte haarata, siis autoga jälitada, et neile järgi jõuda. "aganoh. siin me siis nüüd oleme. oma kodu." ...

Vahel aitab, vahel mitte. Taaskord olen leidnud kellegi, kes on veel targem, kui välja paistab. Uskumatult toetav, motiveeriv, nõuandev ja suunav. Ja ma saingi osad oma probleemid tema nõuannetega lahendatud. Ja juba ma kõnningi ühe jalaga paremuse poole. Tunnetan seda elupoolt, mida kunagi tundnud pole. Feels good, right? Esmajoones tundub, et jah. Kõik ongi parem. Kõik ongi ilusam. Ja nii ongi. On ju kevad. Metsa all kasvavad sinililled, aasal sulab viimane lumi, päike särab taas nii eredalt kui aasta aega tagasi. Ja mina olen õnnelik. Õnnelik, et ma ta leidsin. Õnnelik, et ma teda usaldan. Õnnelik, et ta olemas on. Aga miks pagan olen ma nii õnnelik? Jah, ma tean küll.. Valedel põhjustel. Millal ükskord õpid? Millal? .. 

* Kaotasin tänase päeva jooksul oma telefoni 6 korda ära, ühel korral neist jäi see Jämejala haiglasse * Nägin täna unes, et tõmbasin oma kahest pahkluust valgeid ussikesi välja, viimane oli sealjuures 3 cm läbimõõduga ja 15 cm pikkune * Söin just läätse krõpse, mis tunduvad päris head * Tegin 2h pilliproovi, millest pool tundi vaatasin Viljandi Vibes'i ülekannet TMW-lt * Tahtsin verd andma minna, aga asju hakati siis just kokku pakkima, kui kohale jõudsin * Mängisin täna loengus Bubble Trouble'it ja sain 3x järjest ühes ja samas kohas pähe. (literally pähe, sest see kuul kukkus otse kuplisse.) * Sain vesivilli Jämejalast musamajja kõndimisega, sest "these boots aren't made for walking.." * Avastasin, et tunnen tänaseks päevaks juba kolme Miikaeli.. ?? * Tegin pattu, millega tasutakse mulle mandlites ja kukekommides * Tutvustasin oma blogi ühele tulevasele jälgijale * Pesin kõik oma valged asjad roosaks * Sain teada, et mu viirusetõrje siiski POLE läbi ja võin ra...

You were once my all when i met you. I didn't think i'd fall for you, now i do. Your smiles were always warm and every glimpse of yours could do no harm to anyone, of course But i cant reach you anymore cause you've found a way to do everything you adore without saying my name.

Olen viimaks jõudnud hetke, kus ülikool on ülikool, õppimine tähendab 24/7 asjas olemist, tähtajad on numbrid, mis lähenevad tohutul kiirusel ning teha on kordades rohkem kui kunagi varem. Aga see mulle ju meeldibki. Nii ma olen harjunud, unustades kõik selle, mis tegelikult seest sööb. Selle asemel lasen ennast matta sügavustesse, et keegi mu seesmist kõdunemist ei näeks. Äkki leian kuskilt selle allika, mis uue sisemuse annab, et veri naha all hakkaks taas kiiresti voolama, et muusika oleks mu veri. Et Viljandist saaks kodulinn, et suvi oleks sõprade päralt. Et naeratus oleks näol, kui ma midagi teen. Et ma oleks rahul sellega, kes ma olen, kes ma tahan olla, kes ma kunagi olin. Et ma teeksin elus õigemaid otsuseid kui minevikus ja et mu minevik mind sealjuures kummitama ei tuleks. Ma tahan olla rahul sellega, mis mul on, (mida ma kohati olen), ja ma tahan, et kõik need, kes mu ümber on, teaksid, et ma ei näe asjatult vaeva, vaid ma jõuan kuskile...lõpuks. Ma ei ole kurb, ma ei ole ...

Ühest otsast armastan jazzi, teisest otsast hakkan juba armastama pärimust. Armastan kahte - trummi ja lugu. Täiesti ekstaasis. Kõhus keerab mõlema ajal. Mõlemad on mindblown. Looga kujutan ennast laval ette. Trummiga tunnen sees beati, mis täiesti tuimalt taob südant. Kuulan üht, teen teist. Parim kooslus? I think so. Samas olen enda jaoks leidnud tee, kuhu pürgida. Which is good, sest ma olin täiesti lost. Ma tahan juba kõike, tahan tulevikku, tahan ära, tahan siia, tahan .. Tahan.. ! 

Nii me siis olime kord koos kod lahus Ja nii me siis tulime käest kinni hinged ühes Nii me siis läksime mõtteis koos silmis valu Ja nii me nüüd oleme südamelt lahus hingelt ühes

Ta räägib, jutt oleks nagu taustaks. Mõistan, millest jutt, aga nagu ei jõuaks päris kohale. Pilk ühte kohta naelutatud olen omas maailmas, kus mõtteniidid pingulduvad. Fookus paigast istun ja vaatan. See on uus. Aga näeb vana välja. Kas ta on siis vana või uus? Või on ta uusvana? Mind äratab tema sõna, maheda häälega öeldud " Ja Sina? " "Mina? " "Jah, Sina. Kas Sina ka? " "Mina.. Mida mina ka? " "Kas Sina tahad ka uut jooki?" " Ma ei teagi, peaks nagu lahkuma " "Sa ju tead ise ka, et Sa ei taha tegelikult minna " *vaatan edasi ja ta ootab* "Ära ole nii kurb" "Ma ei ole kurb" "Valetad" Ta läks ja tõi uued joogid. Ta istus, ma vaatasin. Ta naeratas, mina naeratasin. "Sa ei tohi seda teha kogu aeg" "Ma ei teinud midagi" "Sa naeratasid" "Kas see on keelatud?" "Sinu naeratus on ju minu vangla, Sa tead" "Äkki ma tahangi Sind kinni h...

Ma nii tahan juba Viljandisse. See linnake on mulle nii armsaks saanud, et ei suuda kohe eemal olla. Minu Roheline, minu sõbrad, minu ühikatuba ja minu teine elu - koht, kuhu tahan alati tagasi. Veel mõned päevad ja juba näengi oma sombust ühikaesist ning uksel kohtan Gerstit, kes manitseb meid mööda kõnniteed käima, sest tema ei jõua meie pori koristada. Oma saja kotiga kolmandale korrusele kõndides karjun mõtteis kõiki siiani teadaolevaid roppusi ning aeg-ajalt kurja pilku koridorikaamerasse heites teesklen, nagu oleksin filmis, kus kaamerasse vaatamise hetkel teksti peale loen. Lõpuks oma ukse ees vinnan kõik kodinad ühele poole kokku ning urgitsen taskus, et leida võtmeid. Siis meenub, et need on sinna kotti number 2 jäänud. Vinnan kolm kotti jälle teisele poole ja ühe jätan lähedusse. Leian võtmed ning viskan need hammaste vahele, et kotid jälle teisele poole vinnata. Lõpuks tundub, et olen valmis uksest sisenema, kuid siis kukuvad võtmed maha. Kummardun ning kõik pompsud kukuvad...

ma olen pooleldi põletatud tikk, mille küljest põlenud osa tuhaks ei taha muutuda. ta kunagi süüdati, siis jälle kustutati. mõnikord ei saanud põlema, teinekord oli kustumine jällegi keeruline. ja nii on teda põletatud mitu korda. aga temas on veel materjali. materjali, mis on põlemiskõlbulik. kuid seda tikku on raske süüdata koos tema eelneva taagaga. niisiis raputati see maha. aga mina kardan kõige rohkem Sind. sest Sina oled tiku süütaja. 

Ma tean, et kõik pole ju korras. Ma ei ole Sind küll väga ammu näinud, aga ma ju tunnen Sind sellegipoolest. See ükskord kui vahepeal nägime ja Sa mind tugevalt kallistasid, siis ma ju teadsin, et see oled Sina. Ma igatsen neid hetki, kui me kumbki polnud piiratud võimaluste ja ahelatega. Ma nii loodan, et miski pole muutunud. Et Sa oled seesama naerusuine ja veidi kiuslik Minu Inimene. Me pole kunagi plaane teinud. Kui vaja, oleme mõlemad teineteisele toeks, igal pool, igal ajal. Aga nüüd me tegime ühe plaani ja ma kardan, et see ei teostu. Sest meil pole nii kombeks. Aga ma väga loodan, sest ma tõeliselt tahaks näha Oma Inimest. Neid ei ole palju, seega palun jää!  

Ma ei arva üldjuhul inimestest midagi. Pigem kujundan endas mingi emotsiooni või vaatenurga, kuidas ma tema suhtumisele ja olekule reageerin, aga ma ei arva temast midagi. Aga seekord mindi ikka üle piiri küll. Nüüd ma tõesti juba arvan temast midagi. Aga ma ei tahaks. Sest arvamused pole head. Ja ma pean temaga veel kokku puutuma. Kuidas seda arvamust jälle tagasi muuta? Raske.. 

On ju naljakas, et mõne inimesega suhtled iga päev. Et Sa ei mõtlegi selle peale, vaid see on harjumus. Kui Ta sulle kirjutab, läheb nägu naerule. Vahel ei taha kohe vestlust avadagi, sest ei taha näida meeleheitel. Sa tead, et ükskõik millal Sina ka ei vasta, on Ta seal. Ta näeb. Ta vastab. Sa vaatad igal vabal hetkel, kes Ta on sees või millal Ta viimati sees oli. Vahel tead, et Ta on ära ja ei saa kirjutada, kuid sellegipoolest toksid mingi sõnumi, millele jääd vastust ootama. Ja see ooteaeg on nii pikk. Oi kui pikk see olla võib. Aga Sa siiski tead, et Ta vastab. Olgu see kasvõi kell 4 öösel. Ja kui te kokku saate, siis ilma sõnagi ütlemata juba kaugelt naeratate üksteisele, sest teile meenub mingi seik oma vestlusest. Kui ka aeg on täis tiksunud ja peab üksteisest lahkuma, siis küsib üks ikka teiselt, kas ta jõudis kenasti koju. Aga see üks päev, kui Ta ei kirjuta, oleks justkui Päike taevast kadunud. Vähemalt nii tundub. Kuigi tegelikult ei pruugi see midagi erilist tähendada. A...

Naljakas, kuidas osadest inimestest mäletad kõike. Iga väikest detailigi tead, et ta märkab. Ja nii pingutad. Aga miks? Ja osad inimesed teavad Sinust palju. Võib-olla kõike. Iga sõna on õige, mida ütlevad. Iga hetk on sobiv, et öelda õigeid asju. Kuid nad ei pinguta. Miks?