Long time no see
Kompass käes ning nuga vööl astun kindlal sammul edasi. Keskpäeval vaevu tõusnud Päike hakkab taas loojuma ja ei olegi kauaks seda valget aega enam jäänud. Kirsade all krudiseb vast maha sadanud lumi, mille taustal minu põsed kui punased majakatulukesed tunduvad. Alles eile õhtul istusin veel soojas toas ja ei pannud tähelegi kui hea mul oli. "Ma luban, et ma enam mitte kunagi ei alaväärtusta soojas olemist, ausõna!". Silman kaarti ning leian enda ees seisvat telemasti. Positsioneerin end kaardil ja leian, et olen esimesele punktile lähedal. Traktorijälgedes mööda teed käies kohkun ühtäkki niivõrd, et juba mõne sekundi pärast olen puu taga peidus. Sihti mööda vahib mulle otsa mitmeharuliste sarvedega lahmakas põdrapull. Häälitsen, peksan tühja pudeliga puud, vilistan, lasen talle telefonist Metsatöllu - ei miskit. Aga selle peale kui ühe sammuga puu tagant välja hüppan ja talle kurja pilguga otsa vahin, paneb loom ajama. Kahjuks aga just sinna poole, kuhu ka minu rada viib....