Every day is a blessing

unenägu see imedemaailm kus miski ei ole võimatu unenägu see imeline maailm kus kõik on võitmatu unenägu see ilmetu maailm kus kõik on võimendatud unenägu see imelik maailm kus Sina olid võimetu

Tahan suve tagasi.. Suve, kus soojus polnud harv juhus.. Suve, kus müsli peale värskete marjade korjamine polnud mingi probleem..Tahan suve, kus õhtul isaga võrkude sisseviimine on tavapärane ning hommikusel peegelsiledal merel aerutamine meelistegevuseks.  Tõmbasin omale arvutisse kõik pildid, mis mul telefonis olid ja hakkasin neid vaatama.. Igatsus..

ma olen viljandis olles juba ära joonud 4 pakitäit teed (igaühes 20 pakki) ehk kohv on tugevalt tee vastu välja vahetatud. kuid see ei ole ainuke muutus, mis mind siin tabanud on. --- "officially done" "ja ongi nii jah?" "minul küll..." --- eile olime kataga nii tublid, et koristasime oma toa nii ära, et sellist reidi pole varem nähtud. oleme mõlemad töötanud hotellis toateenijatena, kuid isegi ühtegi hotellituba pole elu sees nii põhjalikult koristatud, kui meie eile oma tuba. samas tuli välja, et meil on siin selliseid mõttetuid asju, mida poleks vajagi. võta siis näpust, miks me need siia tarinud oleme. täna juhtusin ka itit nägema, inimene, keda viljandis pole näinud ikka väga pikka aega. viimati vist psühholoogiaeksamil. igal juhul on naljakas, kuidas ei juhtu siin tuttavaid üldse trehvama. vahel on üldse piinlikud hetked, kui näed inimest, keda nägupidi tunned, kuid nimepidi mitte ja ilmselt tunneb tema mind ka ära ja siis tekib selline piinlik silm...

*** korstnast tulev suits ja liikumatud puud ja tumehall taevas lisaks liikumatu tuul korraks, vaid korraks meenud kodusaar seal, kus pere, seal, kus mu arm aga ma ei ole seal seal, kus kodu ma olen maailma ääre peal seal, kus muidu ehk polekski ja ma olen üksi täiesti üksi *** Kuidas ära tunda produktiivne nädalavahetus? - Pole jõudnud puhata... Ilmselgelt oli seekord nii. Aga läbi kõige kuidagi suutsin ma endas tekitada mingi rahulolutunde, mis minust ammu kadunud oli. Pühapäeva hommikul istusin laua taga ja sõin sooja putru ning kõrvale rüüpasin külma piima. Sellist kooslust ei olnud ammu minu menüüs olnud ning mingil määral oli see värskendav. Kui vilksamisi aknast välja vaatasin, siis tundus silme ees olev pilt justkui tükike Vilsandit. Naljakas, et nimeliselt palju vahet pole, kas Viljandi või Vilsandi. Nii palju kui ma ka püüdsin seda pilti uuesti täpselt selliseks saada, see ei õnnestunud. Kahju. Üle pika aja pühkisin oma trenniriietelt tolmu maha ja jälle midagi uut selles ...

"See on nagu mingi Suure paksu Petsi ja Väikse Petsi olukord.. Kui väike Pets kutsub, aga Suur ütleb, et ma ei lähe, siis ma ilmselgelt ei lähe, sest kardan peksa saada Suurelt Petsilt. Aga kui Suur kutsub, siis ma PEAN minema, sest muidu saan peksa." Vahel pead elus tegema valikuid, mis ongi just nii ette määratud. Ja teisiti ei saagi. Sest nii ei olnud ette määratud. Pärimusmuusika aida ruumides toimus eile vahva keldripidu. Sajandi jooksul pole ka nii palju pagulasnalju tehtud kui meie neid eile tootsime. Täna isegi kõhulihased andsid märku, et "õu kuule, mis tegid.. Mul täna vapsje pohmakas.." aganoo, mis teha, kui siin on sellised inimesed, kes mõistavad, kes teavad, kes.. kes lihtsalt oskavad. Eks alati leidub ka neid, kes arvavad, et teavad, kuid tegelikkus erineb mitmekordselt.    Taavet Niller, Villu Talsi ja DJ Harl:etno Aga eile.. Eile oli vahva. Ma ei olnud ammu ennast nii vabalt tundnud.. Kui öösel kell 3 statoili kohvitopsi käes hoi...

Ma hakkan juba vaikselt aru saama, miks viljandlastel on savi, kas on pühapäev või kolmapäev, pidutseda võib ikka. Põhjus on selles, et siin on pidev udu, mis ei luba näha kaugemale kui 20 meetrit. Ärkad hommikul ja vaatad aknast välja, et näha, mis ilm on. Esimese asjana vaatad ikkagi hoopis kella, et aru saada, kas on varahommik, lõuna või pärastlõuna, sest päikest ei paista ja udu tõttu on õues hämar. Siis jalutad kooli, üks käsi majaseinu puudutamas, sest muidu eksid äkki ära. Kolmetunnise loengu ajal ei ole väga mõtet õue ka vaadata, et omi mõtteid mõelda, sest samasugune udu, mis on õues, laiub ka Su peas. Siis hakkad õhtul ühikasse jalutama ja tunneb juba neid otseteid, kus tavaliselt käid.. Ja järsku põrkad inimesega kokku, sest me ei näinud teineteist.. Nagu mis toimub? Minu meelest on seda udu siin rohkem kui rubla eest..  NB! Pildid on tehtud kolmel erineval päeval...

Tead, vahel ikka mõtlen, et elu on naljakas. Üks hetk oled täiesti normaalne isiksus, kes suudab oma olukorraga toime tulla ja saavutad soovitu. Teine hetk aga oled mingi haiglavoodis lebav kasutu inimkõlks, kes vaevleb valudes. Just nii juhtus mul paar päeva tagasi.                              Hommik oli ilus ja sain isegi klaveritunnis käidud kui tundsin, et vaevab mind jälle see kuri sapipõis koos oma kalliskivikestega. Teel erialatundi mõistsin, et ei jõua sinna, kui sammu ei kiirenda. Musamajas sain selgema pildi endale taas ette manatud ja kuidagi Cätlinile üle huulte öeldud, et tahaksin haiglasse minna. Nii ma siis jalutasin aga bussi peale ja sõit võis alata. Vahepeal oli ausalt tunne, et kui kuskil keset ülekäigurada peaks pildi tasku viskama, siis on aidaa, life ka. Siiski jõudsin Jämejalga kohale ning haiglas võeti mind vastu ülima lahkusega. Paigutati voodisse pikali ning hakati toimetama...

Täna siis natuke lähemalt TÜ VKA-st ja õpitavast erialast. Suve algul, kui kõikides ülikoolides õpitavaid aineid läbi lappasin, ei jäänud mulle praegu õpitav ala üldse silma. Valisin välja TÜ ajakirjandus ja kommunikatsiooni, TÜ VKA huvijuhi-loovtegevuseõpetaja, sama kooli kultuurikorralduse, Tartu Tervishõiu Kõrgkooli füsioteraapia ning Eesti Maaülikooli metsanduse. Oli plaan kõigile kandideerida, kuni sain teada, et TÜ limiit erialade suhtes oli max 2. Pidin valiku tegema. Esialgu jätsin ära ajakirjanduse, hiljem vahetasin huvijuhirolli pärimusmuusika vastu. Miks? Kes teab, äkki mul kummitas siiski alateadvuses see ema poolt öeldud lause: "Sa lähed Viljandisse muusikat õppima!", mida ta mulle iga kord ütles, kui ma ütlesin, et ei tea, mida eluga peale hakata. Nii see valik igal juhul läks. Katsed lähenesid ja nii ma siis 7.juulil Viljandisse sõitsingi. Veetsin mõnusa õhtupooliku lossivallidel jalutades ja mõeldes, et see võibki olla minu tulevane kodukoht järgnevateks aast...

Tutinädal ammu möödas ja kaks eksamitki tehtud. Aeg lendab, eksole (: Panen paar tutika pilti siia, aga kirjutada suurt pole. Cajon uus parim sõber (:  Parim lend (: (mu velo põhitegija :D) Peale tutikat osalesin esimest korda vallikraavi veerallil. Kuna polnud aega oma alternatiivikat meisterdada (ega ei oskaks ka tglt), siis regasime end kassevõistlusesse. Tegelikult ei kahetse üldse, et seal käisin. Gerdile küll pähe ei suutnud teha, aga vähemalt lõpetasime ja seda ka mitte viimastena (: Ühe pildi julgen siia sellest toppida, loodan, et Deisi kurjaks ei saa.. Nagu eelmises postituses mainisin, siis käisin istutamas. Tegin paar pilti ka sellest langist, kuhu istutasime, et saaks aimu, what I had to deal with (: Ühesõnaga suht megajube järsak oli seal, kus emaga kahekesi ronisime ja istutasime. However, we did it. Nüüdseks on kõik ammu istutatud vähemalt. Ahjaa.. Väikese pausi ajal ronis mulle lepatriinu käe peale, kellel palusin siis järgmiseks päev...