Aga mis nüüd siis saab?
Taas istun Soela sadamas, juba vägagi mitmendat suve. Esmapilgul ei saa öelda, et asjalood oleks väga palju muutunud. Endiselt müüme siin jäätist, endiselt on sadamas samad paadid, endiselt on sadamarahvas sama, endiselt on need külamehed, kes seda kohta aina tihedamini külastavad, samad. Kuid muutunud on üks. Muutunud on minu pilk sellele kohale, sellele sadamale ja neile inimestele. Kas on raske? Jah, on küll. Sest see "vana hea" hakkab kõik lagunema. Sadam on küll tore paik, aga aina enam saan aru, kuidas ma ei jõua sinna merele kunagi täpselt siis, kui ma tahaks. See koht siin on väga tore, aga üha enam mõistan, et tulevik mind siia nii palju ei too. Need inimesed on küll toredad, aga mälestused praegusest jäävad alatiseks...mälestusteks.. Üks tuttav ütles hästi - "Miks peaks kunstnikud oma teostes näitama ainult maailmavalu. Minu meelest on seal ka väga palju maailmarõõmu." Nõustun, aga mind ajendab kirjutama ikka valu. Valu on see, mida tahaks endast välja...