The circle of life
On ju naljakas, et mõne inimesega suhtled iga päev. Et Sa ei mõtlegi selle peale, vaid see on harjumus. Kui Ta sulle kirjutab, läheb nägu naerule. Vahel ei taha kohe vestlust avadagi, sest ei taha näida meeleheitel. Sa tead, et ükskõik millal Sina ka ei vasta, on Ta seal. Ta näeb. Ta vastab. Sa vaatad igal vabal hetkel, kes Ta on sees või millal Ta viimati sees oli. Vahel tead, et Ta on ära ja ei saa kirjutada, kuid sellegipoolest toksid mingi sõnumi, millele jääd vastust ootama. Ja see ooteaeg on nii pikk. Oi kui pikk see olla võib. Aga Sa siiski tead, et Ta vastab. Olgu see kasvõi kell 4 öösel. Ja kui te kokku saate, siis ilma sõnagi ütlemata juba kaugelt naeratate üksteisele, sest teile meenub mingi seik oma vestlusest. Kui ka aeg on täis tiksunud ja peab üksteisest lahkuma, siis küsib üks ikka teiselt, kas ta jõudis kenasti koju.
Aga see üks päev, kui Ta ei kirjuta, oleks justkui Päike taevast kadunud. Vähemalt nii tundub. Kuigi tegelikult ei pruugi see midagi erilist tähendada. Aga Sinul on ikka sees tühjus. Ütleks Ta siis kasvõi "Tsau!" või midagi, millel erilist tähendust ei ole! Juba see teeks meele heaks. Aga seda sõna ei tule. Äkiline tujumuutus ja halb tuju garanteeritud.
Ühtegi sõna ei tule ka teisel päeval. Vaikselt hakkab masendus maad võtma. Kuigi tead, et tegelikult on Tal kindlasti kiire. Mõtled, et "ega mina Ta ainuke sõber pole". Rahuned natuke ja vaatad, teetass käes, Tema nime, mille taga muutus üks pallike just roheliseks. Avad chati ja ootad kolme liikuvat täpikest. Nii võib mööduda lausa pool tundi. Või siis tegeled millegi muuga ja aeg-ajalt klikkad ikka Facebooki aknale, et vestlust silmata. Lõpuks annad alla ja sulged vestluse.
Kolmas päev. Ikka ei midagi. Viimase kribatud lause all on endiselt "Nähtud 23:47". Sulged akna ja teed rahulikult omi toimetusi, sisimas teades, et tunne on minimaalne ja tuju ei vääri isegi mainimist.
Uued tuuled tulevad neljapäeval, kui vestlusesse ilmub kaaslase "Hei". Räägite kaks lauset ja asi jääb jällegi soiku. Sellega võiks nagu päev tehtud olla, aga siiski on masendus tugevam.
Järgnevad päevad ei too muud kui halba, sest mõistad, et oled Ta kaotanud. Oled kaotanud oma näiliselt kõige lähedama sõbra. Nutt kurgus vaatad vestlust. Ta kirjutab. Kirjutab palju. Loed sõnu, kuid neil pole tähendust. Ei ole enam endine. Ei ole enam rõõmsat nägu. Puudub emotsioon. Vastad kahe sõnaga "Ju siis" või ühesõnaliselt "Selge". Aga Tema ei märkagi, et pikkadest romaanidest on saanud lühikesed haikud. Et lausejärgsete emotsiooniväljenduste asemel on tühjus. Et minu käed ei puutu klahve enam pooltki nii palju kui kunagi. Lõpuks jääb Tema vestlusesse viimaseks "Nähtud 19:34".
Aga see üks päev, kui Ta ei kirjuta, oleks justkui Päike taevast kadunud. Vähemalt nii tundub. Kuigi tegelikult ei pruugi see midagi erilist tähendada. Aga Sinul on ikka sees tühjus. Ütleks Ta siis kasvõi "Tsau!" või midagi, millel erilist tähendust ei ole! Juba see teeks meele heaks. Aga seda sõna ei tule. Äkiline tujumuutus ja halb tuju garanteeritud.
Ühtegi sõna ei tule ka teisel päeval. Vaikselt hakkab masendus maad võtma. Kuigi tead, et tegelikult on Tal kindlasti kiire. Mõtled, et "ega mina Ta ainuke sõber pole". Rahuned natuke ja vaatad, teetass käes, Tema nime, mille taga muutus üks pallike just roheliseks. Avad chati ja ootad kolme liikuvat täpikest. Nii võib mööduda lausa pool tundi. Või siis tegeled millegi muuga ja aeg-ajalt klikkad ikka Facebooki aknale, et vestlust silmata. Lõpuks annad alla ja sulged vestluse.
Kolmas päev. Ikka ei midagi. Viimase kribatud lause all on endiselt "Nähtud 23:47". Sulged akna ja teed rahulikult omi toimetusi, sisimas teades, et tunne on minimaalne ja tuju ei vääri isegi mainimist.
Uued tuuled tulevad neljapäeval, kui vestlusesse ilmub kaaslase "Hei". Räägite kaks lauset ja asi jääb jällegi soiku. Sellega võiks nagu päev tehtud olla, aga siiski on masendus tugevam.
Järgnevad päevad ei too muud kui halba, sest mõistad, et oled Ta kaotanud. Oled kaotanud oma näiliselt kõige lähedama sõbra. Nutt kurgus vaatad vestlust. Ta kirjutab. Kirjutab palju. Loed sõnu, kuid neil pole tähendust. Ei ole enam endine. Ei ole enam rõõmsat nägu. Puudub emotsioon. Vastad kahe sõnaga "Ju siis" või ühesõnaliselt "Selge". Aga Tema ei märkagi, et pikkadest romaanidest on saanud lühikesed haikud. Et lausejärgsete emotsiooniväljenduste asemel on tühjus. Et minu käed ei puutu klahve enam pooltki nii palju kui kunagi. Lõpuks jääb Tema vestlusesse viimaseks "Nähtud 19:34".
Comments
Post a Comment