Every day is a blessing

Tead, vahel ikka mõtlen, et elu on naljakas. Üks hetk oled täiesti normaalne isiksus, kes suudab oma olukorraga toime tulla ja saavutad soovitu. Teine hetk aga oled mingi haiglavoodis lebav kasutu inimkõlks, kes vaevleb valudes. Just nii juhtus mul paar päeva tagasi.                              Hommik oli ilus ja sain isegi klaveritunnis käidud kui tundsin, et vaevab mind jälle see kuri sapipõis koos oma kalliskivikestega. Teel erialatundi mõistsin, et ei jõua sinna, kui sammu ei kiirenda. Musamajas sain selgema pildi endale taas ette manatud ja kuidagi Cätlinile üle huulte öeldud, et tahaksin haiglasse minna. Nii ma siis jalutasin aga bussi peale ja sõit võis alata. Vahepeal oli ausalt tunne, et kui kuskil keset ülekäigurada peaks pildi tasku viskama, siis on aidaa, life ka. Siiski jõudsin Jämejalga kohale ning haiglas võeti mind vastu ülima lahkusega. Paigutati voodisse pikali ning hakati toimetama...

Täna siis natuke lähemalt TÜ VKA-st ja õpitavast erialast. Suve algul, kui kõikides ülikoolides õpitavaid aineid läbi lappasin, ei jäänud mulle praegu õpitav ala üldse silma. Valisin välja TÜ ajakirjandus ja kommunikatsiooni, TÜ VKA huvijuhi-loovtegevuseõpetaja, sama kooli kultuurikorralduse, Tartu Tervishõiu Kõrgkooli füsioteraapia ning Eesti Maaülikooli metsanduse. Oli plaan kõigile kandideerida, kuni sain teada, et TÜ limiit erialade suhtes oli max 2. Pidin valiku tegema. Esialgu jätsin ära ajakirjanduse, hiljem vahetasin huvijuhirolli pärimusmuusika vastu. Miks? Kes teab, äkki mul kummitas siiski alateadvuses see ema poolt öeldud lause: "Sa lähed Viljandisse muusikat õppima!", mida ta mulle iga kord ütles, kui ma ütlesin, et ei tea, mida eluga peale hakata. Nii see valik igal juhul läks. Katsed lähenesid ja nii ma siis 7.juulil Viljandisse sõitsingi. Veetsin mõnusa õhtupooliku lossivallidel jalutades ja mõeldes, et see võibki olla minu tulevane kodukoht järgnevateks aast...