Rannakaluritest esiisad
Ma ikka imestan, kui ilusti oskavad inimesed kirjutada. Kui õrnasid võrdlusi või kui järske rohmakaid sõnapaare on võimalik moodustada.
--------------------------------
Tema hommik algab alati õues. Sirutades jalgu ja laiutades käsi lükkab ta endalt teki ja vabastab välisukse lingist. Lükates oma külmad varbad murusse, pühib ta oma silmad, et näha juba jalalabal liiklevaid sipelgaid. Esimene äratus on olnud. Selle märgiks jääb alles vaid sügelev pisike punane täpike.
Kaevu juurde jõudes avab ta selle kaane ning tõstab kooguga sealt välja 10 liitrit puhast, külma ja karget vett. Kuna jõud kätes end alles kogub, loksub mingi osa veest siiski maha ning maandub reitel. Tasapisi allapoole nirisedes kõditab veepiisk teda niivõrd, et suu kisub naerule. Ta asetab ämbri kaevu kõrval olevale pingile ning selle kohal küürutades viskab ta esimese sahmaka vett endale näkku. Mõni hetk ehmatusest taastunud, kordab ta seda protseduuri. Aida ukse ees ripub üks rätik, mis on juba mitmeid päevi kaevuvee kogujaks olnud. Ei erine ka see hommik teistest. Toas valmistab ta endale sooja teed, vahel podiseb pliidil isegi puder. "Keha on tarvis kinnitada, raske päev veel ees," kinnitab ta endale. Ta tõstab endale putru ning puistab peale värskeid metsast korjatud marju. Teetassi enda poole tõmmates avastab ta, et suhkur on selleks korraks otsas. "Tuleb järgmist kuud oodata," peab tõdema.
Aidas seisab üks vana ratas, mille raam, mis kunagi oli sinine, nüüdseks on roostetanud. Pedaalidki vahel ei tööta, kuid ka 20 aastat tulist tööd jätab oma jälje. Ta ronib sadulasse ja viipab veel köögiakna poole, lootes sealt kedagi näha.
Ta istub kail ja kõlgutab jalgu. Üks neist on valges sidemes ning teine sissepäevitunud sandaalijäljega. Kõrgelt lendab üle linnuparv ja ta pilk liigub veepinnalt taevasse. Sinna jääb ta veel pikaks ajaks. Üsna pea ronib ta oma vanasse lappajasse, mis kunagi vanaisa käest saadud. Käeviipega tervitatakse sadamasse saabunud naabrimeest. Veel tükk tööd, et mootor nende parkunud kätega käima saada, kuid üsna pea podiseb see samamoodi nagu hommikune puder. "No kus me need võrgud siis eile nüüd panime," küsib ta naabrimehe käest. "Vist oli senna Matsalaiu majakaga ühe joone pääle pandud," vastas mees.
Ratas on truult teda sadamas oodanud, nagu ikka. Mõningased lestad ühte ja särjed teise ning kast ratta taha, suurem saak aga soolakuuri kokkuostule. Kuuri ette on kogunenud ka esimesed külamehed, kes kalast suurt lugu ei pea, kuid märjuke on vaat et naise eest. Peanoogutusi ning tervitusi jagub kõigile, kuid kodutee siiski ootab. Päike on juba kõrgemale tõusnud ning soojendab peakuppu üsna tugevalt.
Värav on lahti ning ustki pole mõtet lukustada. Siin külanurgas on ta ainus. Ta sõidab aida ette ning tõstab kalakasti maha. Esimesed uudistajad on juba kohal - kahele kassile viskab ta mõne särje. "Täna see üsna kesine saak vast ole, aga eks homme jälle parem," ütleks ta nagu kellelegi. Toast nuga ning lõikealust tuues märkab ta ka kolmandat kassi, kes hoopis lesta kallal oma maitsemeeli turgutas. "Köss, va vana köuts!!," käratas ta. Kalad puhastatud ning aida räästa alla kuivama pandud, läheb ta tuppa. "Ja nii ma siin siis üksi nüüd olengi. Nii mind on jäetud ja taevas mette järgi ka ei võta."
----------------------------------
Mul on nii raske möelda kunagiste rannakalurite elule. Sest sealt on minu juured. Ometigi seda lugu kirjutades langes minu õlule mingi raskus. Huvitav..
--------------------------------
Tema hommik algab alati õues. Sirutades jalgu ja laiutades käsi lükkab ta endalt teki ja vabastab välisukse lingist. Lükates oma külmad varbad murusse, pühib ta oma silmad, et näha juba jalalabal liiklevaid sipelgaid. Esimene äratus on olnud. Selle märgiks jääb alles vaid sügelev pisike punane täpike.
Kaevu juurde jõudes avab ta selle kaane ning tõstab kooguga sealt välja 10 liitrit puhast, külma ja karget vett. Kuna jõud kätes end alles kogub, loksub mingi osa veest siiski maha ning maandub reitel. Tasapisi allapoole nirisedes kõditab veepiisk teda niivõrd, et suu kisub naerule. Ta asetab ämbri kaevu kõrval olevale pingile ning selle kohal küürutades viskab ta esimese sahmaka vett endale näkku. Mõni hetk ehmatusest taastunud, kordab ta seda protseduuri. Aida ukse ees ripub üks rätik, mis on juba mitmeid päevi kaevuvee kogujaks olnud. Ei erine ka see hommik teistest. Toas valmistab ta endale sooja teed, vahel podiseb pliidil isegi puder. "Keha on tarvis kinnitada, raske päev veel ees," kinnitab ta endale. Ta tõstab endale putru ning puistab peale värskeid metsast korjatud marju. Teetassi enda poole tõmmates avastab ta, et suhkur on selleks korraks otsas. "Tuleb järgmist kuud oodata," peab tõdema.
Aidas seisab üks vana ratas, mille raam, mis kunagi oli sinine, nüüdseks on roostetanud. Pedaalidki vahel ei tööta, kuid ka 20 aastat tulist tööd jätab oma jälje. Ta ronib sadulasse ja viipab veel köögiakna poole, lootes sealt kedagi näha.
Ta istub kail ja kõlgutab jalgu. Üks neist on valges sidemes ning teine sissepäevitunud sandaalijäljega. Kõrgelt lendab üle linnuparv ja ta pilk liigub veepinnalt taevasse. Sinna jääb ta veel pikaks ajaks. Üsna pea ronib ta oma vanasse lappajasse, mis kunagi vanaisa käest saadud. Käeviipega tervitatakse sadamasse saabunud naabrimeest. Veel tükk tööd, et mootor nende parkunud kätega käima saada, kuid üsna pea podiseb see samamoodi nagu hommikune puder. "No kus me need võrgud siis eile nüüd panime," küsib ta naabrimehe käest. "Vist oli senna Matsalaiu majakaga ühe joone pääle pandud," vastas mees.
Ratas on truult teda sadamas oodanud, nagu ikka. Mõningased lestad ühte ja särjed teise ning kast ratta taha, suurem saak aga soolakuuri kokkuostule. Kuuri ette on kogunenud ka esimesed külamehed, kes kalast suurt lugu ei pea, kuid märjuke on vaat et naise eest. Peanoogutusi ning tervitusi jagub kõigile, kuid kodutee siiski ootab. Päike on juba kõrgemale tõusnud ning soojendab peakuppu üsna tugevalt.
Värav on lahti ning ustki pole mõtet lukustada. Siin külanurgas on ta ainus. Ta sõidab aida ette ning tõstab kalakasti maha. Esimesed uudistajad on juba kohal - kahele kassile viskab ta mõne särje. "Täna see üsna kesine saak vast ole, aga eks homme jälle parem," ütleks ta nagu kellelegi. Toast nuga ning lõikealust tuues märkab ta ka kolmandat kassi, kes hoopis lesta kallal oma maitsemeeli turgutas. "Köss, va vana köuts!!," käratas ta. Kalad puhastatud ning aida räästa alla kuivama pandud, läheb ta tuppa. "Ja nii ma siin siis üksi nüüd olengi. Nii mind on jäetud ja taevas mette järgi ka ei võta."
----------------------------------
Mul on nii raske möelda kunagiste rannakalurite elule. Sest sealt on minu juured. Ometigi seda lugu kirjutades langes minu õlule mingi raskus. Huvitav..
Comments
Post a Comment