Jah, jälle need imelikud unenäod

Ja see totakas tutimüts

mis Su peast ära ei käinud

meenutab missugune jüts

oli minus seda ihanud

juba ammu.

Ning see keelduv kurbus silmis

hardaks teeb niivõrd mu meele

et Sind mu mõistuses põimis

kaasa sellele teele

see hetk.

Kuid see isepäisus mis Sus

ilmutas end alles hiljem

on vältimatu ka minus

sest kaotamatu on probleem -

patune himu.

----------------------------------------------

"Mm..miks selline küsimus?"

"Sinu huvitavad küsimused on külge hakanud mulle"

"Ee...Kindel, et minu?" 

----------------------------------------------

Täna sobrasin oma vanades dokumentides ja kooliasjades ning leidsin igasuguseid vahvaid jutukesi, mis kirjutatud kas põhikooli või keskkooliaegadel. Üks neist seostus natuke tänase unenäoga, seega mõtlesin, et kirjutan selle jutu siia ümber. Mainin kohe ära, et õpetajalt sain selle jutu eest noomida, et varastasin netist kellegi töö. Täitsa üllatav, kui kirjutad ühe korra nii enda teemadest välja, et see kellegi teise töö tundub olevat. Igal juhul ise olen uhke. Tuli täitsa kenake teine :) 

---------------------------------------------------------------

"Täiskuu saladus"

  Polstrami maakond. On hilisöine tund ning kell on löönud 02:00. Läbi teeäärse metsa kumab täiskuu valgus. Maakonna keskusest väljaviival kõrvalisel teel sõidab tume maastur. Auto peatub pidurite kriginal ning sealt astub välja mees pika musta mantli, tumeda kaabu ja kohvriga. Öökülma tõttu härmatise alla mattunud sammal krigiseb ta jalge all kui kommipaber. Tee äärest kümmekond meetrit eemale sammunud, jääb mustas rüüs härra metsa poole vaadates kedagi justkui ootama.

  Polstrami maakond. On hilisöine tund ning kell on löönud 02:00. Läbi teeäärse metsa kumab täiskuu valgus. Kruusateel sõitev hobifotograaf Steven on kodust välja tulnud just selleks, et seda imelist vaadet pildile jäädvustada. Talle sobival hetkel peatub ta ühes metsatukas, üsna ristmiku lähedal ning avab statiivi, millele asetab kaamera. Kaamera sisse lülitanud, läbib Stevenit külmavärin. See ei ole öökülmast, mille tõttu ta hingeõhk aurab. Poisil tuli hoopis vaadata kaamera ekraami, et tõdeda - lisafunktsioon „näotuvastus“ on leidnud pimedast metsast näo. Kuuvalgel võib näha Steveni otsaesisel higitäppe, mis üsna pea muutuvad klaasjaks. Tardunud olekus vajutab ta nuppu, millele järgneb klõps. 

  Juba mõned minutid tee ääres oodanud härra muutub närviliseks. Korraga märkab ta taamal metsas valget sähvatust. Arvates, et see oli märguanne temale, hakkab ta tule suunas liikuma. 

  Kaamera ikka sisse lülitatud, seisab Steven ühel kohal, jälgides selle pilti. Punane kastike, milles nägu sees olevat, aina suureneb. Fotograafi süda pole eales nii puperdanud. Peopesad higised, pilk klaasistunud ja külm näpistab. 

   Mehe samm aina kiireneb, sest külm on võimust võtnud ning kohver ei ole ka kõige kergemate killast. Kas ometi polnud see tuli lähemal? Kas on ta sellest mööda kõndinud? Segaduses kaabukandja võtab uue sihi. Leida üles oma auto. Ta pöörab end 180 kraadi ning kiire samm läheb üle jooksuks. 

   Just hetkel, kui punane kastike oli võtnud enda alla pool ekraanist, lülitab Steven kaamera välja. Ta ei taha näha, ei taha kuulda, ei taha tunda hirmu. Ta lihtsalt ootab, sest nägu polnud enam kaugel. Korraga kuuleb ta hingeldavat kogu. See on ta selja taga, see hingab talle kuklasse. Steven ei pööra pead. Ta tunneb hoopis vere lõhna ning seda nirisemas tema krae vahelt allapoole. Ta ei tunne oma keha ja pilk hägustub. Tänase öö veedab ta külmunud sambla rüpes.

  Jooksust väsinud mees on jõudnud teeni. Kuid mida pole, on auto. Paremale ja vasakule vaadanud, ei suuda mees otsustada, kummale poole sammud seada. Ta mõtiskleb, kuid otsustab siiski vasaku suuna kasuks. Ainult oma mõnisada meetrit käinud, kuuleb ta kedagi metsas ragistamas. Ta jalad peatuvad, kohver kukub käest ja pilk pöördub metsa poole. Keegi köhib talle näkku. Ta tunneb verepritsmeid oma ninal, silmis ja kaelal. Pea pööritab ning keha on tuim. Selle öö veedab mees mustas mantlis oma kohvri kõrval.