Väike pärdik, see moonivaras

Kui kõndida marsruudil Oma Kodu - Paala - Oma Kodu, siis on piisavalt aega mõelda. Nii umbes tunnikese jagu. Ja täna mulle meenus, kuidas kunagi pakuti mulle kohta Kärla jäärallitajate tiimis. Nüüd, 1.5h hiljem, see mõte endiselt painab mind, sest ma oleks tahtnud seda pakkumist vastu võtta. Siiamaani tahaks. Sest see oli tol hetkel väljakutse, unistus, õigeaegselt tulnud kutse. Kahte neist on ta siiani. Aga sellist asja enam ei tule, seda enam ei taasta. Niisiis olen üle läinud uuele unistusele, mida ma enam nii naljalt vastu võtmata ei jäta, kui pakkumine peaks tulema. Sest nüüd olen ma enesekindlam. Ma armastan autoga sõita, mulle meeldib kõik selle juures. Ma tunnen ennast omas elemendis. Isegi rohkem omas elemendis kui muusikat tehes. Funny, right?

That's how life goes. Ühed unistused purunevad, teised tekivad. Ja mõnest neist üritan ikka kinni haarata. Või kui mitte haarata, siis autoga jälitada, et neile järgi jõuda.

"aganoh. siin me siis nüüd oleme. oma kodu."
"oleme jah. liiga ruttu. sa võiksid veel 2 km eemal elada."
"aga las ma saadan sind siis natuke tagasi."
"ei, pole vaja. mul on vaja mõelda. ma sain nii palju inspiratsiooni täna."
"no eks sa ise tead. palun kirjuta mulle, kui koju jõuad või kui kaklusesse satud"
"kui kaklema hakkan, siis lausa filmin sulle seda"
"no teeme nii"
"aga teeme siis nii"

Ja täna? Ei mäleta Sa enam midagi..