Long time no see

Kompass käes ning nuga vööl astun kindlal sammul edasi. Keskpäeval vaevu tõusnud Päike hakkab taas loojuma ja ei olegi kauaks seda valget aega enam jäänud. Kirsade all krudiseb vast maha sadanud lumi, mille taustal minu põsed kui punased majakatulukesed tunduvad. Alles eile õhtul istusin veel soojas toas ja ei pannud tähelegi kui hea mul oli. "Ma luban, et ma enam mitte kunagi ei alaväärtusta soojas olemist, ausõna!". Silman kaarti ning leian enda ees seisvat telemasti. Positsioneerin end kaardil ja leian, et olen esimesele punktile lähedal. Traktorijälgedes mööda teed käies kohkun ühtäkki niivõrd, et juba mõne sekundi pärast olen puu taga peidus. Sihti mööda vahib mulle otsa mitmeharuliste sarvedega lahmakas põdrapull. Häälitsen, peksan tühja pudeliga puud, vilistan, lasen talle telefonist Metsatöllu - ei miskit. Aga selle peale kui ühe sammuga puu tagant välja hüppan ja talle kurja pilguga otsa vahin, paneb loom ajama. Kahjuks aga just sinna poole, kuhu ka minu rada viib. Võtan vöö vahelt noa ja surun selle tugevalt oma pihku. "Minu elu sõltub nüüd Sinust," lausun pussile.
On juba piisavalt hämar, et kõike mitte näha. Haaran kotist taskulambi ning silman veelkord kaarti. "Kuskil siin see esimene punkt peab ju ometi olema.". Järsku märkan, et suures põdrapulli ehmatamise tuhinas olen telefoni kaotanud ning ei ole ka suurt tähelepanu pööranud sellele, millist teed mööda ma just kõndisin. Kompassi abil suudan kindlaks teha lõpp-punkti asukoha ning pean targaks kõige otsemat teed pidi sinnapoole sammuma hakata. Ajaliselt võib-olla umbes pool tundi hiljem leian end keset sood. Lumevaaludest on aimata mingeid kõrgemaid kohti, mida mööda üritan oma rada leida. Üsna pea selgub, et lume all on peidus oksahunnikud, kust jalg väga kergelt läbi vajub. Ligi kümme minutit üritan puusani sohu vajunud jalga päästa. Tunnen, kuidas vesi vallutab mu saapa ning võtab enda jahutada mu labajala. Viimaks suudan oma jõuvarud kokku koondada ning teiste jäsemete toel august siiski välja pääseda. See otsetee ei tundugi järsku enam nii hea mõte. Võtan kotist taas kaardi ning üritan leida sood. Selgub, et selles kandis on iga nurga peal mingi väike soo, seega enda asukoha täiesti 100% kindlaks tegemine on lootusetu. Võtan vastu raske otsuse tuldud teed tagasi minna ning jätkata oma teekonda traktorijälgedes.
Saapad hõõruvad, jalad on villis, rakmed pigistavad, külm higi voolab mööda nägu krae vahele ja kuskil kesk selga miski sügeleb. Kaart on ammu mitmeks tükiks lagunenud ja taskulambi tuligi on tuhmumas. Lohistan oma jalgu mööda lumest puhtaks lükatud teed ja loodan, et järgmise käänaku taga on mind ootamas mõni talu sooja toa ja teega. Kuid seda mida ootan, ei tule. Istun kraavi lumevallile, panen käed põlvedele ja pea käte vahele. Tahaks nutta. Tahaks sooja. Oleks tahtnud olla targem ja teha teisi otsuseid.. Tahaks koju.
Ühtäkki näen tuld. Kahte tuld! Kahte autotuld! Ma olen pääsenud! Ma saan koju! Hüppan kraavist tee peale ja vehin kätega. Tundub nagu auto ei aeglustaks. Panen ruttu oma tuhmunud taskulambi põlema ja vilgutan. Ja nüüd!! Ja nüüd auto aeglustab. Istun autosse ja näen, et roolis on laagrivanem. "Kas on külm ka?" küsib ta. "Kui mul külm ei oleks, siis oleksin ma Su autole lehvitanud ja öelnud: "Varsti näeme!"," vastasin tusaselt.

 Laagripaika jõudnud, viskab kokk mulle ette pool tundi külmas vees ligunenud makaronid, millele umbes pool pudelit ketšupit peale on pandud. Ega ilmselt muud moodi need alla ei lähekski. Kõik teised matkajad vist jõudsid juba ammu sihtkohta. On tee peal ehk mõne punktigi kogunud. Lõdisen selles -20-kraadises Eesti pakases ja istun praksuva lõkke ääres juba oodates seda magamaminemise hetke. Korraga ilmub minu ette laagrivanem uudisega, et kõik köetavad telgid on täis ning meie kohuseks on ehitada endale kuuseokstest onn kuskile metsa, tekitada lõkkekoht, hankida küttematerjal ja magada sealsamas lageda taeva all olevas onnis. 

Just täpselt selline on olnud minu senine 3-nädalane teekond.