Rainy days in my soul windy moods upon the chest cold as noon without control icy touch on my breath. Leaves around seeking home whether to fly or give up hope Under the trees where they should be emptiness has left the key Simple men handing out truth the only thing they give is hope Tho noone knows what would soothe the snowy roads on icy slope
Posts
Aga mis nüüd siis saab?
Taas istun Soela sadamas, juba vägagi mitmendat suve. Esmapilgul ei saa öelda, et asjalood oleks väga palju muutunud. Endiselt müüme siin jäätist, endiselt on sadamas samad paadid, endiselt on sadamarahvas sama, endiselt on need külamehed, kes seda kohta aina tihedamini külastavad, samad. Kuid muutunud on üks. Muutunud on minu pilk sellele kohale, sellele sadamale ja neile inimestele. Kas on raske? Jah, on küll. Sest see "vana hea" hakkab kõik lagunema. Sadam on küll tore paik, aga aina enam saan aru, kuidas ma ei jõua sinna merele kunagi täpselt siis, kui ma tahaks. See koht siin on väga tore, aga üha enam mõistan, et tulevik mind siia nii palju ei too. Need inimesed on küll toredad, aga mälestused praegusest jäävad alatiseks...mälestusteks.. Üks tuttav ütles hästi - "Miks peaks kunstnikud oma teostes näitama ainult maailmavalu. Minu meelest on seal ka väga palju maailmarõõmu." Nõustun, aga mind ajendab kirjutama ikka valu. Valu on see, mida tahaks endast välja
*Minek*
millal ma ükskord õpin oma sõnu mitte kordama millal ma ükskord õpin oma pisaraid Sinu eest varjama mil leiab aset see päev kui üksinduse varjudesse kaotan mil leiab aset see päev kui iseend Sinu embusse laotan kas tulemas on see aeg kui pisarate soolane maik mind ei toida kas tulemas on see aeg kui õhtune üksildus enam ei koida kas on lähedal see õhtu mil kõneldes nutt kurku ei tule kas on lähedal see õhtu mil varjud seavad end minekule
See on see
Just täpselt nii hea on The Notes'i uus plaat "Lead my mind", et kirjutan üle pika aja postituse ja kirjutan ka taas luuletusi !! ----------------------------------------- Bussiga üle valendavate väljade loksudes jõuan aina lähemale sihtkohale. Kuigi õigupoolest teada pole, kuhu mind mu kolme kotiga maha sokutatakse, tean siiski sisimas, et mugavustsooni piir sai umbes 100km tagasi ületatud. Leian eneses jõu, et muutuda ja üritan ümber kasvada. Aeg ongi käes, jõudsin sihtkohta. Tervele maailmale avatuna, justkui paljalt selle peopesal istudes. Ahelaist vabana sammun edasi, õnnelikkuse poole. Sammumisest saab sörk ning sörgist jooksmine. Vabadus. Uus maailm. Eelneva elu raskused. Üksildus. Mis saab maha raputatud, mis teelt kaasa haaratud. Ükshaaval lendavad ahelad jalgade ümbert. Ainsana on jäänud veel süda. Hingan sügavalt ja peatun. Toetan käed põlvedele ja vaatan ringi. Kõik need aastad olin ma ahelates. Ja nüüd lõpuks vaba? "Kas ma saan üksi hakkama? Kas inimene
Long time no see
Kompass käes ning nuga vööl astun kindlal sammul edasi. Keskpäeval vaevu tõusnud Päike hakkab taas loojuma ja ei olegi kauaks seda valget aega enam jäänud. Kirsade all krudiseb vast maha sadanud lumi, mille taustal minu põsed kui punased majakatulukesed tunduvad. Alles eile õhtul istusin veel soojas toas ja ei pannud tähelegi kui hea mul oli. "Ma luban, et ma enam mitte kunagi ei alaväärtusta soojas olemist, ausõna!". Silman kaarti ning leian enda ees seisvat telemasti. Positsioneerin end kaardil ja leian, et olen esimesele punktile lähedal. Traktorijälgedes mööda teed käies kohkun ühtäkki niivõrd, et juba mõne sekundi pärast olen puu taga peidus. Sihti mööda vahib mulle otsa mitmeharuliste sarvedega lahmakas põdrapull. Häälitsen, peksan tühja pudeliga puud, vilistan, lasen talle telefonist Metsatöllu - ei miskit. Aga selle peale kui ühe sammuga puu tagant välja hüppan ja talle kurja pilguga otsa vahin, paneb loom ajama. Kahjuks aga just sinna poole, kuhu ka minu rada viib.
Märkmikud
Ma olen endiselt seda meelt, et õigete inimestega sujub planeerimata aeg iseenesest. Seda töestas üks järjekordne seiklus Soela sadamas, mis päädis minu laulmise, flöödimängu ja Iti kitarrimänguga, publik sadamakail istumas ja kuulamas. Ma olen nii uhke, et täitsa esimest korda sain torupilli MÄNGIDA oma pesakohas. Vist ei oska keegi meist siin väga ette kujutada, kuidas on torupilli mängida muuli otsas või ujuvkail, valgustajaks ainult kuupaiste. No mina nüüd oskan. Ja vägagi võimas tunne on. No ikka tösiselt võimas. Taaskord sain ka kinnitust, et olen märkmikuhull. Tegime täna sõbrannaga selle saatusliku otsuse minna RahvaRaamatusse. Põhimõtteliselt on see ainuke koht Viljandis, kust me just heaga eemale peaksime hoidma, kui ülejäänud kuu aega just nuudleid süüa ei taha. Kool aga ei soosi seda üldse, sest üks loeng päevas jätab piisavalt vaba aega, et mõtteid sinna ja tänna tuigutada ja otsuseid vastu võtta. Igal juhul.. RahvaRaamatus me täna lõpetasime. Ma ei kujuta ette, mis näoga
Rannakaluritest esiisad
Ma ikka imestan, kui ilusti oskavad inimesed kirjutada. Kui õrnasid võrdlusi või kui järske rohmakaid sõnapaare on võimalik moodustada. -------------------------------- Tema hommik algab alati õues. Sirutades jalgu ja laiutades käsi lükkab ta endalt teki ja vabastab välisukse lingist. Lükates oma külmad varbad murusse, pühib ta oma silmad, et näha juba jalalabal liiklevaid sipelgaid. Esimene äratus on olnud. Selle märgiks jääb alles vaid sügelev pisike punane täpike. Kaevu juurde jõudes avab ta selle kaane ning tõstab kooguga sealt välja 10 liitrit puhast, külma ja karget vett. Kuna jõud kätes end alles kogub, loksub mingi osa veest siiski maha ning maandub reitel. Tasapisi allapoole nirisedes kõditab veepiisk teda niivõrd, et suu kisub naerule. Ta asetab ämbri kaevu kõrval olevale pingile ning selle kohal küürutades viskab ta esimese sahmaka vett endale näkku. Mõni hetk ehmatusest taastunud, kordab ta seda protseduuri. Aida ukse ees ripub üks rätik, mis on juba mitmeid päevi