The insidevoice
Näed, see nädal käisingi iga päev muusikat nautimas.
Täna K3-e, kuid täpsemalt siis Jalmarit, kuulates leidsin end jälle mõtlemast. Avastasin taaskord, kui "süüdi" Jalmar ikka selles on, et ma omadega Viljandisse jõudnud olen. Kunagi, kui ma tõesti oskan juba oma pilli mängida ja kuskile omadega ka jõuan, siis ma räägin seda lugu talle ka. Praegu on veel liiga vara :) Aga kirja võib ikka panna, siis on kunagi parem meenutada. Mitte, et mul see kunagi ununeks.
Minu pärimusmuusikaarmastus sai alguse aastal kes-teab-mis, kui käisin esimesel Zetode kontserdil. Sealt edasi tutvusin Viljandi pärimusmuusika festivaliga, sealt Gjangsta, Klapi ja muu saja Jalmari koosseisuga ning hakkasin neid üsnagi aktiivselt kuulama. Mingil hetkel avanes võimalus minna Värskasse "Pekko" etendust vaatama. See on siiamaani üks parimaid vabaõhu teatritükke, mida näinud olen. Ja suureks plussiks oli asja juures muidugi ka live-bänd, kus ülla-ülla, oli ka Jalmar. Leidsin selle pärimussoone enda seest taas üles ning soojendasin kõik vanad Zetode lood üles. Kuid just siis leidsin enda jaoks hoopis VGT ehk Viljandi Guitar Trio. Kuna meil Kuressaares ei toimunud just väga palju kontserte, siis käisin igal võimalikul, kuhu vähegi jõudsin. Nii koguneski igalt kontserdilt üks plaat, kas siis Zetod, VGT või miski muu. Ja kuna mulle Jalmari muusika nii meeldis, siis hakkasin uurima, kust sellised mehed tulevad :D Ja vot näed. Üks põhjapanevamaid asju oli muidugi Setomaa ja Värska, kuid siiski pärimusmuusika oli see, mida härra Vabarna enamjaolt viljeles. Ülikooli valikut tehes mul kuklasagaras ju oli teada, et on võimalus täitsa seda õppida, tol hetkel lihtsalt kohe ei osanud niimoodi selle peale vaadata. Aga kui suvi tuli, siis täitsa kogemata regasingi ennast pärimusmuusika katsetele. Ja kus ma nüüd siis omadega olen? Istun pärimusmuusika aidas, vaatan Villu Talsit ja Jalmar Vabarnat sellise tundega, nagu oleks mõlemad vanad tuttavad. Kuulasin siis Jalmarit ja vaatasin ta mängu ja kurat, olen ikka õnnelik, et leidsin tee siia, Viljandisse. Vot nii! (nüüd ma hakkasin küll kahtlema, kas on ikka vaja seda kunagi Jalmarile rääkida, aga eks näis)
Täna K3-e, kuid täpsemalt siis Jalmarit, kuulates leidsin end jälle mõtlemast. Avastasin taaskord, kui "süüdi" Jalmar ikka selles on, et ma omadega Viljandisse jõudnud olen. Kunagi, kui ma tõesti oskan juba oma pilli mängida ja kuskile omadega ka jõuan, siis ma räägin seda lugu talle ka. Praegu on veel liiga vara :) Aga kirja võib ikka panna, siis on kunagi parem meenutada. Mitte, et mul see kunagi ununeks.
Minu pärimusmuusikaarmastus sai alguse aastal kes-teab-mis, kui käisin esimesel Zetode kontserdil. Sealt edasi tutvusin Viljandi pärimusmuusika festivaliga, sealt Gjangsta, Klapi ja muu saja Jalmari koosseisuga ning hakkasin neid üsnagi aktiivselt kuulama. Mingil hetkel avanes võimalus minna Värskasse "Pekko" etendust vaatama. See on siiamaani üks parimaid vabaõhu teatritükke, mida näinud olen. Ja suureks plussiks oli asja juures muidugi ka live-bänd, kus ülla-ülla, oli ka Jalmar. Leidsin selle pärimussoone enda seest taas üles ning soojendasin kõik vanad Zetode lood üles. Kuid just siis leidsin enda jaoks hoopis VGT ehk Viljandi Guitar Trio. Kuna meil Kuressaares ei toimunud just väga palju kontserte, siis käisin igal võimalikul, kuhu vähegi jõudsin. Nii koguneski igalt kontserdilt üks plaat, kas siis Zetod, VGT või miski muu. Ja kuna mulle Jalmari muusika nii meeldis, siis hakkasin uurima, kust sellised mehed tulevad :D Ja vot näed. Üks põhjapanevamaid asju oli muidugi Setomaa ja Värska, kuid siiski pärimusmuusika oli see, mida härra Vabarna enamjaolt viljeles. Ülikooli valikut tehes mul kuklasagaras ju oli teada, et on võimalus täitsa seda õppida, tol hetkel lihtsalt kohe ei osanud niimoodi selle peale vaadata. Aga kui suvi tuli, siis täitsa kogemata regasingi ennast pärimusmuusika katsetele. Ja kus ma nüüd siis omadega olen? Istun pärimusmuusika aidas, vaatan Villu Talsit ja Jalmar Vabarnat sellise tundega, nagu oleks mõlemad vanad tuttavad. Kuulasin siis Jalmarit ja vaatasin ta mängu ja kurat, olen ikka õnnelik, et leidsin tee siia, Viljandisse. Vot nii! (nüüd ma hakkasin küll kahtlema, kas on ikka vaja seda kunagi Jalmarile rääkida, aga eks näis)
Comments
Post a Comment