Ma nii tahan juba Viljandisse. See linnake on mulle nii armsaks saanud, et ei suuda kohe eemal olla. Minu Roheline, minu sõbrad, minu ühikatuba ja minu teine elu - koht, kuhu tahan alati tagasi. Veel mõned päevad ja juba näengi oma sombust ühikaesist ning uksel kohtan Gerstit, kes manitseb meid mööda kõnniteed käima, sest tema ei jõua meie pori koristada. Oma saja kotiga kolmandale korrusele kõndides karjun mõtteis kõiki siiani teadaolevaid roppusi ning aeg-ajalt kurja pilku koridorikaamerasse heites teesklen, nagu oleksin filmis, kus kaamerasse vaatamise hetkel teksti peale loen. Lõpuks oma ukse ees vinnan kõik kodinad ühele poole kokku ning urgitsen taskus, et leida võtmeid. Siis meenub, et need on sinna kotti number 2 jäänud. Vinnan kolm kotti jälle teisele poole ja ühe jätan lähedusse. Leian võtmed ning viskan need hammaste vahele, et kotid jälle teisele poole vinnata. Lõpuks tundub, et olen valmis uksest sisenema, kuid siis kukuvad võtmed maha. Kummardun ning kõik pompsud kukuvad...