Varbad jões

"Viin sind selleks, et küsida sinult,

kas kampsun on kaasas või sooja saad minult." - Jaan Tätte

Minu puhkus lõppes eilsega. Kui kellaajaliselt vaadata, siis võib-olla läks mõni minut ka tänasesse, aga loen seda siiski eilseks. Kõik kulges planeeritust väga ootamatuks. "Kui toome paadi veest välja, on ka minu suvi läinud. Las ta olla natuke veel," tahtsin isale öelda. Kuid mõtteks see ainult jäi. Natuke vedamist, sõlmimist, küürimist ja pesemist ning paat läks tagasi kuuri, et oodata järgmist hooaega. Nii ka mina. Natuke pakkimist, koristamist, hüvastijättu ja sõitmist ning mina olengi taas Viljandis oma ühikatoas, et oodata järgmist suve. Tegelikult ma siin selle eesmärgiga siiski ei ole. Ma tean, et mind ootab uskumatult vahva aasta, täis ootamatusi, mis on ka mulle ennast näitama hakanud. Ja see aasta läheb kiiremini kui oskaks arvatagi. Kas tõesti täpselt aasta pärast olen ma juba Rootsis, mägede vahel, varbaidpidi jões? Võib olla tõesti. Praegu aga olen siin ja mitte miski ei takista mind nii mõtlemast. Kui on ainest, millest mõelda, siis on ka ainest, millest unistada ja millest kirjutada.

Eile oli taas vahva. Sest ootamatud külalised ja ootamatud olukorrad on värskendavad. Ja eriti värskendav on see, et..kuidas nüüd öelda..mind ei hoitud enam vatiteki sees. Ja ma oleks sinna teki kõrvale kauemakski jäänud, kui poleks süütunne närima hakanud. Aga vähemalt ma tean, et see käib nüüd ära.. Mu vatitekk KÄIB ÄRA!! Ma jõudsin lõpuks sinnamaani. Ja ma tean täpselt, keda ma selle eest tänama pean. Seda ma ka teen. 

Minu eilsed mötted ilmselt kummitavad mind jälle umbes paar päeva enne, kui kõik selgeks saab. Aga sellegipoolest ma tean, et olen Soelas ümbritsetud inimestega, kes tõsiselt hoolivad. Aitäh! 

Minu teine kodu