Olen viimaks jõudnud hetke, kus ülikool on ülikool, õppimine tähendab 24/7 asjas olemist, tähtajad on numbrid, mis lähenevad tohutul kiirusel ning teha on kordades rohkem kui kunagi varem. Aga see mulle ju meeldibki. Nii ma olen harjunud, unustades kõik selle, mis tegelikult seest sööb. Selle asemel lasen ennast matta sügavustesse, et keegi mu seesmist kõdunemist ei näeks. Äkki leian kuskilt selle allika, mis uue sisemuse annab, et veri naha all hakkaks taas kiiresti voolama, et muusika oleks mu veri. Et Viljandist saaks kodulinn, et suvi oleks sõprade päralt. Et naeratus oleks näol, kui ma midagi teen. Et ma oleks rahul sellega, kes ma olen, kes ma tahan olla, kes ma kunagi olin. Et ma teeksin elus õigemaid otsuseid kui minevikus ja et mu minevik mind sealjuures kummitama ei tuleks. Ma tahan olla rahul sellega, mis mul on, (mida ma kohati olen), ja ma tahan, et kõik need, kes mu ümber on, teaksid, et ma ei näe asjatult vaeva, vaid ma jõuan kuskile...lõpuks. Ma ei ole kurb, ma ei ole õnnetu, aga ma ei ole ka üdini õnnelik. Sest ma ei saa, kui Tema minuga ikka räägib, kuigi mina seda ei taha või kui ma näen teda seal, kus tarvis ei oleks. Või üldse, et me kunagi kohtusime. Tollal oli tore, aga sisimas kaksikelu elada on piin. Nüüd on need rajad lahku läinud, aga see üks eluke on ikka sees. Ma ei taha ennast petta, ta ei kavatsegi lahkuda. Sellepärast ongi hea, et ülikool on ülikool ja Viljandimaa on Viljandimaa, mitte Saaremaa. 

Comments

Popular posts from this blog

Tütre kiri papale (Henrika versioon)

Nööp

Freaking nametags