Every day is a blessing

See vestlus avanes mulle täieliku üllatusena. Ootamatult äkki läksid teemad mujale ja ootamatult äkki rääkisime esimest korda tõsiselt. Ja see tunne oli sama, mis kunagi. Viimase nädala jooksul on tekkinud hästi palju "miks"-e ja "aga"-sid kõige suhtes, mille suhtes neid olema ei peaks. Küll aga olen saanud vastused mõnedele "kas"-idele, sest toimunud Nordtrad oli meeliülendavalt tore. Ma poleks osanud oodatagi, et suudan mingeid sildu kuskilt ületada, mille olemasolu mulle ammu teada oli. Seekord aga võtsin julguse kokku ja üle sain. Ilme komistamata. ---------------- Ja nüüd siis käib muusika ning mina olen mõttes Sinuga. Ilma sõnu vahetamata oled kuskil seal sees ning välja veel ei saa. Aga nii ongi parem unistada. 

Näed, see nädal käisingi iga päev muusikat nautimas. Täna K3-e, kuid täpsemalt siis Jalmarit, kuulates leidsin end jälle mõtlemast. Avastasin taaskord, kui "süüdi" Jalmar ikka selles on, et ma omadega Viljandisse jõudnud olen. Kunagi, kui ma tõesti oskan juba oma pilli mängida ja kuskile omadega ka jõuan, siis ma räägin seda lugu talle ka. Praegu on veel liiga vara :) Aga kirja  võib ikka panna, siis on kunagi parem meenutada. Mitte, et mul see kunagi ununeks. Minu pärimusmuusikaarmastus sai alguse aastal kes-teab-mis, kui käisin esimesel Zetode kontserdil. Sealt edasi tutvusin Viljandi pärimusmuusika festivaliga, sealt Gjangsta, Klapi ja muu saja Jalmari koosseisuga ning hakkasin neid üsnagi aktiivselt kuulama. Mingil hetkel avanes võimalus minna Värskasse "Pekko" etendust vaatama. See on siiamaani üks parimaid vabaõhu teatritükke, mida näinud olen. Ja suureks plussiks oli asja juures muidugi ka live-bänd, kus ülla-ülla, oli ka Jalmar. Leidsin selle pärimussoone e...

Mm.. unenäod.. Minul on need päris värvikad.. Aga vahel naljakad. Samas õudsed. Kokkuvõttes ebareaalsed. Aga täielikult vihkan ma neid unenägusid, kus miski tundub tõeline, ehtne, perfektne ja täiesti loomulik. Kõik on hästi, elu on idüll, alateadvus kombineerib kokku selliseid asju, millest enne teadlik polnudki, aga unenäos selles osas figureerides aina reaalsemana hakkab tunduma. See äsja kirjutatud lause kõlab sama ebaloogilisena kui kõik mu unenäod tegelikult. Aga osad on reaalsed. Lausa nii reaalsed, et ma vahel ajangi unenäomaailma ja reaalsuse sassi. Päris tõsiselt kohe. Aga siiski need reaalsed unenäod.. Need on saatanast, sest ärgates oled alati pettunud. Kuigi enne magamaminekut ei oleks midagi sellist ettegi osanud kujutada. Magades hakkas siiski see kõik nii loomulik tunduma, mugav, mõnus - tulevik. Ja siis ärkad... Ja vaatad, et kell on 9.50 ja oled sotsioloogia loengusse hiljaks jäämas. Ja mõtled veel mitu päeva, et miks alateadvus mind kotib.. Ja mõtled, et tahaksk...

ja siis lendas ta mu ees - kuldkollane, erk, habras esimene kevadliblikas. mu nägu naeratas iseenesest. kevad, soojus, hõlmad lahti. ja ma läksin Rohelisse. mis saakski veel parem olla? parem saab olla see, kui selle sooja ilmaga sajab taevast alla hiiglaslikke vihmapiisku, mis langevad põskedele, pähe ja krae vahele. sest nii on mõnus. ja poes on sojapiim allahindlusega ning Merili kardab vihma. ning ma sain endale täna kolme sorti Viljandi vibes'i kleepse. ja hea on see, et ma tulin sellise mõtte peale, mis mul endal südame seest soojaks teeb. Oi mulle nii meeldib tänane päev!

Kui kõndida marsruudil Oma Kodu - Paala - Oma Kodu, siis on piisavalt aega mõelda. Nii umbes tunnikese jagu. Ja täna mulle meenus, kuidas kunagi pakuti mulle kohta Kärla jäärallitajate tiimis. Nüüd, 1.5h hiljem, see mõte endiselt painab mind, sest ma oleks tahtnud seda pakkumist vastu võtta. Siiamaani tahaks. Sest see oli tol hetkel väljakutse, unistus, õigeaegselt tulnud kutse. Kahte neist on ta siiani. Aga sellist asja enam ei tule, seda enam ei taasta. Niisiis olen üle läinud uuele unistusele, mida ma enam nii naljalt vastu võtmata ei jäta, kui pakkumine peaks tulema. Sest nüüd olen ma enesekindlam. Ma armastan autoga sõita, mulle meeldib kõik selle juures. Ma tunnen ennast omas elemendis. Isegi rohkem omas elemendis kui muusikat tehes. Funny, right? That's how life goes. Ühed unistused purunevad, teised tekivad. Ja mõnest neist üritan ikka kinni haarata. Või kui mitte haarata, siis autoga jälitada, et neile järgi jõuda. "aganoh. siin me siis nüüd oleme. oma kodu." ...

Vahel aitab, vahel mitte. Taaskord olen leidnud kellegi, kes on veel targem, kui välja paistab. Uskumatult toetav, motiveeriv, nõuandev ja suunav. Ja ma saingi osad oma probleemid tema nõuannetega lahendatud. Ja juba ma kõnningi ühe jalaga paremuse poole. Tunnetan seda elupoolt, mida kunagi tundnud pole. Feels good, right? Esmajoones tundub, et jah. Kõik ongi parem. Kõik ongi ilusam. Ja nii ongi. On ju kevad. Metsa all kasvavad sinililled, aasal sulab viimane lumi, päike särab taas nii eredalt kui aasta aega tagasi. Ja mina olen õnnelik. Õnnelik, et ma ta leidsin. Õnnelik, et ma teda usaldan. Õnnelik, et ta olemas on. Aga miks pagan olen ma nii õnnelik? Jah, ma tean küll.. Valedel põhjustel. Millal ükskord õpid? Millal? ..