Cons of not being a donkey ..

Ma nii tahan juba Viljandisse. See linnake on mulle nii armsaks saanud, et ei suuda kohe eemal olla. Minu Roheline, minu sõbrad, minu ühikatuba ja minu teine elu - koht, kuhu tahan alati tagasi. Veel mõned päevad ja juba näengi oma sombust ühikaesist ning uksel kohtan Gerstit, kes manitseb meid mööda kõnniteed käima, sest tema ei jõua meie pori koristada. Oma saja kotiga kolmandale korrusele kõndides karjun mõtteis kõiki siiani teadaolevaid roppusi ning aeg-ajalt kurja pilku koridorikaamerasse heites teesklen, nagu oleksin filmis, kus kaamerasse vaatamise hetkel teksti peale loen. Lõpuks oma ukse ees vinnan kõik kodinad ühele poole kokku ning urgitsen taskus, et leida võtmeid. Siis meenub, et need on sinna kotti number 2 jäänud. Vinnan kolm kotti jälle teisele poole ja ühe jätan lähedusse. Leian võtmed ning viskan need hammaste vahele, et kotid jälle teisele poole vinnata. Lõpuks tundub, et olen valmis uksest sisenema, kuid siis kukuvad võtmed maha. Kummardun ning kõik pompsud kukuvad üle pea põrandale. Raskuskese liikus vist veits paigast. Just sellel hetkel tuleb kõrvaltoast välja mõni ühikakaaslane, kes vaatab, mida see küürakas pudelikorjaja siin teeb.. Üritan mitte tähele panna fakti, et minu hädine "Tsau" ei kostu kotikuhja alt väljagi. Mõtlen, et nüüd või mitte kunagi, lihased, on nüüd sellest trennis käimisest kasu ka olnud või? Lõpuks suudan ennast püsti ajada ning võtmed sõrmede vahele võtta. Lükkan võtme lukuauku ning avan ukse. Hakkan tuppa sammuma, jõuan juba öelda: "Tere, tuu..", kuid uksepiida vahel olen sunnitud peatuma. Oks on liiga laiali uskumatult suure pagasi tõttu. Liigun sammukese tagasi ning keeran külje ette. Nonii, nüüd olen valmis tuppa sisenema. "Tere, tubaa!!". Sulgen enda järelt ukse ning juba näen seda pehmet voodit, mis ootab, et ma need kotid sinna viskaksin. Aga ei, viisakus ja puhtus ennekõike. Operatsioon "Jalanõud jalast" alaku! Üritan püstiolles papusid lihtsalt üle jala venitada. Ei tööta.. Kirun ennast, et nii tugevasti paelad kinni olin sidunud (On siis tarvis alati nii korralik olla?). Vinnan kotid kahele poole ühtlaselt laiali, et raskusjaotus vähe parem oleks. Kummardan - kompsud jälle üle pea. Üritan üles leida oma jalgu, seejärel jalanõusid, viimaks paelu. Hingamine kiireneb, süda töötab superkiirusel ja veri valgub pähe hüpersuperkiirusel. Kuskilt soonib mingi koti pannal ribidesse, kuskilt vajub üks sang üle õla. Kohe.. no kohe kukun siiasamasse kokku. Viimasel hetkel viskan kotid üle pea jälle paika. Viimased tabavad selja taga olevat kappi ning karma hits hard kui needsamad kompsud mulle selja tagant sellise löögi panevad, et olen kõhuli vastu duširuumiust.. jalanõud ikka veel jalas.. Kui linnukesed pea kohalt kadunud on, siis võtan lõpuks jalanõud jalast ning sammun voodi juurde. Viskan kotid üksteise järel voodisse ning tunnen vabadust. "Tahaks pikutada!".. Aga voodis? .. Voodis on kotid. Viskan kompsud jälle ükshaaval põrandale ning viskan voodisse. Vot see.. See on hea tunne, mida igatsen! :)