Rainy days in my soul windy moods upon the chest cold as noon without control icy touch on my breath. Leaves around seeking home whether to fly or give up hope Under the trees where they should be emptiness has left the key Simple men handing out truth the only thing they give is hope Tho noone knows what would soothe the snowy roads on icy slope
Posts
Aga mis nüüd siis saab?
Taas istun Soela sadamas, juba vägagi mitmendat suve. Esmapilgul ei saa öelda, et asjalood oleks väga palju muutunud. Endiselt müüme siin jäätist, endiselt on sadamas samad paadid, endiselt on sadamarahvas sama, endiselt on need külamehed, kes seda kohta aina tihedamini külastavad, samad. Kuid muutunud on üks. Muutunud on minu pilk sellele kohale, sellele sadamale ja neile inimestele. Kas on raske? Jah, on küll. Sest see "vana hea" hakkab kõik lagunema. Sadam on küll tore paik, aga aina enam saan aru, kuidas ma ei jõua sinna merele kunagi täpselt siis, kui ma tahaks. See koht siin on väga tore, aga üha enam mõistan, et tulevik mind siia nii palju ei too. Need inimesed on küll toredad, aga mälestused praegusest jäävad alatiseks...mälestusteks.. Üks tuttav ütles hästi - "Miks peaks kunstnikud oma teostes näitama ainult maailmavalu. Minu meelest on seal ka väga palju maailmarõõmu." Nõustun, aga mind ajendab kirjutama ikka valu. Valu on see, mida tahaks endast välja...
*Minek*
millal ma ükskord õpin oma sõnu mitte kordama millal ma ükskord õpin oma pisaraid Sinu eest varjama mil leiab aset see päev kui üksinduse varjudesse kaotan mil leiab aset see päev kui iseend Sinu embusse laotan kas tulemas on see aeg kui pisarate soolane maik mind ei toida kas tulemas on see aeg kui õhtune üksildus enam ei koida kas on lähedal see õhtu mil kõneldes nutt kurku ei tule kas on lähedal see õhtu mil varjud seavad end minekule
See on see
Just täpselt nii hea on The Notes'i uus plaat "Lead my mind", et kirjutan üle pika aja postituse ja kirjutan ka taas luuletusi !! ----------------------------------------- Bussiga üle valendavate väljade loksudes jõuan aina lähemale sihtkohale. Kuigi õigupoolest teada pole, kuhu mind mu kolme kotiga maha sokutatakse, tean siiski sisimas, et mugavustsooni piir sai umbes 100km tagasi ületatud. Leian eneses jõu, et muutuda ja üritan ümber kasvada. Aeg ongi käes, jõudsin sihtkohta. Tervele maailmale avatuna, justkui paljalt selle peopesal istudes. Ahelaist vabana sammun edasi, õnnelikkuse poole. Sammumisest saab sörk ning sörgist jooksmine. Vabadus. Uus maailm. Eelneva elu raskused. Üksildus. Mis saab maha raputatud, mis teelt kaasa haaratud. Ükshaaval lendavad ahelad jalgade ümbert. Ainsana on jäänud veel süda. Hingan sügavalt ja peatun. Toetan käed põlvedele ja vaatan ringi. Kõik need aastad olin ma ahelates. Ja nüüd lõpuks vaba? "Kas ma saan üksi hakkama? Kas inimene...