On ju naljakas, et mõne inimesega suhtled iga päev. Et Sa ei mõtlegi selle peale, vaid see on harjumus. Kui Ta sulle kirjutab, läheb nägu naerule. Vahel ei taha kohe vestlust avadagi, sest ei taha näida meeleheitel. Sa tead, et ükskõik millal Sina ka ei vasta, on Ta seal. Ta näeb. Ta vastab. Sa vaatad igal vabal hetkel, kes Ta on sees või millal Ta viimati sees oli. Vahel tead, et Ta on ära ja ei saa kirjutada, kuid sellegipoolest toksid mingi sõnumi, millele jääd vastust ootama. Ja see ooteaeg on nii pikk. Oi kui pikk see olla võib. Aga Sa siiski tead, et Ta vastab. Olgu see kasvõi kell 4 öösel. Ja kui te kokku saate, siis ilma sõnagi ütlemata juba kaugelt naeratate üksteisele, sest teile meenub mingi seik oma vestlusest. Kui ka aeg on täis tiksunud ja peab üksteisest lahkuma, siis küsib üks ikka teiselt, kas ta jõudis kenasti koju. Aga see üks päev, kui Ta ei kirjuta, oleks justkui Päike taevast kadunud. Vähemalt nii tundub. Kuigi tegelikult ei pruugi see midagi erilist tähendada. A...