Nööp

jaa, mõni hetk on elus ilusam kui teine. ja mõni hetk on väga väga valus.

Vaatasin siis tookord Su silmisse ja nägin, kuidas need särasid. Märkasin, et oled järjekordne pruunisilmne mu elus. Seisid mu ees ja astusid mu varvastele, sest minu saapad olid umbes kolm numbrit suuremad. Aga kumbagi see tegelikult ei häirinud. Pärast kõndisid mu järgi ja aeg-ajalt pilku tahapoole visates olid Sinu silmad endiselt erksad.
Siis seisid mu kõrval ja pakkusid tuge, kui seda vajasin. Tegime nägusid ja korraks kadus maailm, isegi päikesetõus jäi varju. Ja seal Su silmad helkisid veel jõudsamalt.
Nüüd on juba raske unustada, sest nööpsilmad ja põselohud jäid hinge kriipima. Endiselt kuulen veel häält kõrvus, mis hüüab ... 

Comments

Popular posts from this blog

Tütre kiri papale (Henrika versioon)

Freaking nametags