Läksime omadega rappa
Täna siis natuke lähemalt TÜ VKA-st ja õpitavast erialast.
Suve algul, kui kõikides ülikoolides õpitavaid aineid läbi lappasin, ei jäänud mulle praegu õpitav ala üldse silma. Valisin välja TÜ ajakirjandus ja kommunikatsiooni, TÜ VKA huvijuhi-loovtegevuseõpetaja, sama kooli kultuurikorralduse, Tartu Tervishõiu Kõrgkooli füsioteraapia ning Eesti Maaülikooli metsanduse. Oli plaan kõigile kandideerida, kuni sain teada, et TÜ limiit erialade suhtes oli max 2. Pidin valiku tegema. Esialgu jätsin ära ajakirjanduse, hiljem vahetasin huvijuhirolli pärimusmuusika vastu. Miks? Kes teab, äkki mul kummitas siiski alateadvuses see ema poolt öeldud lause: "Sa lähed Viljandisse muusikat õppima!", mida ta mulle iga kord ütles, kui ma ütlesin, et ei tea, mida eluga peale hakata. Nii see valik igal juhul läks. Katsed lähenesid ja nii ma siis 7.juulil Viljandisse sõitsingi. Veetsin mõnusa õhtupooliku lossivallidel jalutades ja mõeldes, et see võibki olla minu tulevane kodukoht järgnevateks aastateks. 8.juuli hommikul oli enesetunne hea ning vaim tugev. Aga kui ma muusikamajja jõudsin, oli kõik kadunud. Esiteks läksin muidugi liiga vara kohale ja jõudsin ennast seal närvi ajada, teiseks olid järsult lood ununenud, kolmandaks nägin oma praegust kursavenda mängimas ja tal tuli see nii hästi välja ja on lihtsalt vapustavalt tore vaadata, kui inimene valdab oma instrumenti nii vabalt. Siiski tuli aeg, kui pidin astuma klassi Juhan Suitsu, Cätlin Mäe ja Celia Roose ette. Käed värisesid, põlved mitte, aga hääl see-eest veidikene. Rääkisin endast, kust pärit olen ja kui kaua olen oma pillidega(kandle ja plokkflöödiga) tegelenud. Seejärel esitasin oma palad, mis tulid üllatavalt hästi välja. Peale seda suutsin imekombel solfiosa ka kuidagi läbida ja tuli see kardetud laulmiseosa. Laulsin oma lemmiklaulu "Kui õitseb sirel...", mille on minule kalliks laulnud Jalmar Vabarna. No muidugi suutsin ma võtta liige kõrge helistiku ja otseloomulikult hakkas just siis süda puperdama, aga vähemalt suutsin siira mulje jätta, et see laul mind liigutab. Lahkusin klassist igal juhul sellise tundega, et astusin just paradiisiväravate vahelt välja. Peale katseid liksisin emale kohe kõne peale, teatamaks, et olen elus ja mind ei söödudki ära.
Aga see, mis siin praegu toimub, on isegi 10x parem kui see, millest peale katseid osa sain. Mul on niii vahvad kursakaaslased, kellega mul on au olnud juba mitmel korral kooski musitseerida. Meil kõigil on väga superhüperägedad õppejõud, tänu kellele me need loengud ja tunnid vastu peame. Selles koolis on kõige mitmekülgsemad ja kultuursemad erialad, mida tahab iga endast lugupidav inimene mingil määral osata. Viljandi linnal on vedanud, et just siin need lahedad tudengid koolis käivad, sest Viljandi on parim koht koolis käimiseks ja ülikooli ajal elamiseks.
Minu loengud ei ole nagu tavapärased igavad loengud, kus istutakse ja konspekteeritakse ja magatakse. Siin saab asju kätega katsuda, praktiseerida, joonistada, laulda, mängida, joodeldada ja mida kõike veel. Rütmika või muusikateooria, pärimustants või psühholoogia - kõik on täiega ägedad ja uudsed erialad, kus käimiseks ei ole motivatsiooni vaja otsida, sest pea kõikidesse tundidesse lähen ma hea meelega.
Lõpetuseks midagi head, mis paneb südame põksuma ja meeled mõlkuma.
https://soundcloud.com/p-rt-uusberg/htu-ilu
-H-
Suve algul, kui kõikides ülikoolides õpitavaid aineid läbi lappasin, ei jäänud mulle praegu õpitav ala üldse silma. Valisin välja TÜ ajakirjandus ja kommunikatsiooni, TÜ VKA huvijuhi-loovtegevuseõpetaja, sama kooli kultuurikorralduse, Tartu Tervishõiu Kõrgkooli füsioteraapia ning Eesti Maaülikooli metsanduse. Oli plaan kõigile kandideerida, kuni sain teada, et TÜ limiit erialade suhtes oli max 2. Pidin valiku tegema. Esialgu jätsin ära ajakirjanduse, hiljem vahetasin huvijuhirolli pärimusmuusika vastu. Miks? Kes teab, äkki mul kummitas siiski alateadvuses see ema poolt öeldud lause: "Sa lähed Viljandisse muusikat õppima!", mida ta mulle iga kord ütles, kui ma ütlesin, et ei tea, mida eluga peale hakata. Nii see valik igal juhul läks. Katsed lähenesid ja nii ma siis 7.juulil Viljandisse sõitsingi. Veetsin mõnusa õhtupooliku lossivallidel jalutades ja mõeldes, et see võibki olla minu tulevane kodukoht järgnevateks aastateks. 8.juuli hommikul oli enesetunne hea ning vaim tugev. Aga kui ma muusikamajja jõudsin, oli kõik kadunud. Esiteks läksin muidugi liiga vara kohale ja jõudsin ennast seal närvi ajada, teiseks olid järsult lood ununenud, kolmandaks nägin oma praegust kursavenda mängimas ja tal tuli see nii hästi välja ja on lihtsalt vapustavalt tore vaadata, kui inimene valdab oma instrumenti nii vabalt. Siiski tuli aeg, kui pidin astuma klassi Juhan Suitsu, Cätlin Mäe ja Celia Roose ette. Käed värisesid, põlved mitte, aga hääl see-eest veidikene. Rääkisin endast, kust pärit olen ja kui kaua olen oma pillidega(kandle ja plokkflöödiga) tegelenud. Seejärel esitasin oma palad, mis tulid üllatavalt hästi välja. Peale seda suutsin imekombel solfiosa ka kuidagi läbida ja tuli see kardetud laulmiseosa. Laulsin oma lemmiklaulu "Kui õitseb sirel...", mille on minule kalliks laulnud Jalmar Vabarna. No muidugi suutsin ma võtta liige kõrge helistiku ja otseloomulikult hakkas just siis süda puperdama, aga vähemalt suutsin siira mulje jätta, et see laul mind liigutab. Lahkusin klassist igal juhul sellise tundega, et astusin just paradiisiväravate vahelt välja. Peale katseid liksisin emale kohe kõne peale, teatamaks, et olen elus ja mind ei söödudki ära.
Aga see, mis siin praegu toimub, on isegi 10x parem kui see, millest peale katseid osa sain. Mul on niii vahvad kursakaaslased, kellega mul on au olnud juba mitmel korral kooski musitseerida. Meil kõigil on väga superhüperägedad õppejõud, tänu kellele me need loengud ja tunnid vastu peame. Selles koolis on kõige mitmekülgsemad ja kultuursemad erialad, mida tahab iga endast lugupidav inimene mingil määral osata. Viljandi linnal on vedanud, et just siin need lahedad tudengid koolis käivad, sest Viljandi on parim koht koolis käimiseks ja ülikooli ajal elamiseks.
Minu loengud ei ole nagu tavapärased igavad loengud, kus istutakse ja konspekteeritakse ja magatakse. Siin saab asju kätega katsuda, praktiseerida, joonistada, laulda, mängida, joodeldada ja mida kõike veel. Rütmika või muusikateooria, pärimustants või psühholoogia - kõik on täiega ägedad ja uudsed erialad, kus käimiseks ei ole motivatsiooni vaja otsida, sest pea kõikidesse tundidesse lähen ma hea meelega.
Lõpetuseks midagi head, mis paneb südame põksuma ja meeled mõlkuma.
https://soundcloud.com/p-rt-uusberg/htu-ilu
-H-
Comments
Post a Comment