Plakito boom-boom

***

korstnast tulev suits
ja liikumatud puud
ja tumehall taevas
lisaks liikumatu tuul

korraks, vaid korraks
meenud kodusaar
seal, kus pere,
seal, kus mu arm

aga ma ei ole seal
seal, kus kodu
ma olen maailma ääre peal
seal, kus muidu ehk polekski

ja ma olen üksi

täiesti

üksi

***

Kuidas ära tunda produktiivne nädalavahetus? - Pole jõudnud puhata... Ilmselgelt oli seekord nii. Aga läbi kõige kuidagi suutsin ma endas tekitada mingi rahulolutunde, mis minust ammu kadunud oli. Pühapäeva hommikul istusin laua taga ja sõin sooja putru ning kõrvale rüüpasin külma piima. Sellist kooslust ei olnud ammu minu menüüs olnud ning mingil määral oli see värskendav. Kui vilksamisi aknast välja vaatasin, siis tundus silme ees olev pilt justkui tükike Vilsandit. Naljakas, et nimeliselt palju vahet pole, kas Viljandi või Vilsandi. Nii palju kui ma ka püüdsin seda pilti uuesti täpselt selliseks saada, see ei õnnestunud. Kahju.

Üle pika aja pühkisin oma trenniriietelt tolmu maha ja jälle midagi uut selles hallis argielus. Rutiin ei ole mu hea sõber, kuid väsimatu kaaslane kooliteel. Õnneks on mul juhtumisi, kus mind sellest välja veetakse. Üritatakse aidata unustada seda, mis oli eile ja mis tuleb homme. Üks selline hea olukord on siis, kui klaveri taha satun. Nii ma võingi ennastunustavalt mängima jääda kuni lõpuks keegi uksele koputab, öeldes: "Minu harjutusaeg peaks siin hakkama," ning siis ma jälle mõistan, et olen kohustustest osavalt kõrvale hiilinud.

Kui Ta ei pahanda, siis võtaksin Temalt eeskuju. Mulle meeldis see nii väga Tema blogis ja leian, et ka minule sobib selline eneseväljendusviis.

---

"nagu täiega nõme kujundus ja värki..."
"no ei tea, ei ole väga palju käinud seal ja tähelepanu pööranud sellele"
"ära vaata jah, kole on"
"nagu minagi, ma omasuguseid ei vaatagi"
"ei sina oled meil sama ilus kui varakevadised õitsevad lilled aasal"

---