Kotkalend

"See on nagu mingi Suure paksu Petsi ja Väikse Petsi olukord.. Kui väike Pets kutsub, aga Suur ütleb, et ma ei lähe, siis ma ilmselgelt ei lähe, sest kardan peksa saada Suurelt Petsilt. Aga kui Suur kutsub, siis ma PEAN minema, sest muidu saan peksa."

Vahel pead elus tegema valikuid, mis ongi just nii ette määratud. Ja teisiti ei saagi. Sest nii ei olnud ette määratud. Pärimusmuusika aida ruumides toimus eile vahva keldripidu. Sajandi jooksul pole ka nii palju pagulasnalju tehtud kui meie neid eile tootsime. Täna isegi kõhulihased andsid märku, et "õu kuule, mis tegid.. Mul täna vapsje pohmakas.." aganoo, mis teha, kui siin on sellised inimesed, kes mõistavad, kes teavad, kes.. kes lihtsalt oskavad. Eks alati leidub ka neid, kes arvavad, et teavad, kuid tegelikkus erineb mitmekordselt. 

 Taavet Niller, Villu Talsi ja DJ Harl:etno

Aga eile.. Eile oli vahva. Ma ei olnud ammu ennast nii vabalt tundnud.. Kui öösel kell 3 statoili kohvitopsi käes hoiad ja jutustad ristmiku ääres samal ajal, kui need vägevad Viljandi bemmid mööda kihutavad ja tuututavad, siis tead, et elu on ilus. Samas kui ühikasse jõuad ja trepi peal kaks korda kukud ning hilisemal läbivaatlusel selgub, et põlved on katki ja väikse sõrme nukk jäi ka kuskil treppidele lebama, siis võib-olla nii ilus ei tundugi, aga kui saad oma väsinud keha mõnusasse, pehmesse voodisse visata ning facebookis veel mõned sõnad jäppida mingitest pikematest kohukestest, siis on taas kõik ree peal. Ma ikka vahel avastan siin mingeid erinevaid blogisid ja vahel lihtsalt küsin osadelt nende omi.. Nii värskendav on lugeda teistsuguseid blogisid, kus ei ole ainult jutt ja pläma ja ilge tootmine nagu mul. Näiteks täna uurisin ühe tuttava blogi ja no muah.. Nii hea lihtsalt.

 Ja näed.. Elu ongi ilus..

 "Sa siiski elad südames, mu isamaa, mu isamaa!"

PS! Ma ei tea, miks ma seda teksti korda ei saa teha. Vabandage!