Locked away
ma olen viljandis olles juba ära joonud 4 pakitäit teed (igaühes 20 pakki) ehk kohv on tugevalt tee vastu välja vahetatud. kuid see ei ole ainuke muutus, mis mind siin tabanud on.
---
"officially done"
"ja ongi nii jah?"
"minul küll..."
---
eile olime kataga nii tublid, et koristasime oma toa nii ära, et sellist reidi pole varem nähtud. oleme mõlemad töötanud hotellis toateenijatena, kuid isegi ühtegi hotellituba pole elu sees nii põhjalikult koristatud, kui meie eile oma tuba. samas tuli välja, et meil on siin selliseid mõttetuid asju, mida poleks vajagi. võta siis näpust, miks me need siia tarinud oleme.
täna juhtusin ka itit nägema, inimene, keda viljandis pole näinud ikka väga pikka aega. viimati vist psühholoogiaeksamil. igal juhul on naljakas, kuidas ei juhtu siin tuttavaid üldse trehvama. vahel on üldse piinlikud hetked, kui näed inimest, keda nägupidi tunned, kuid nimepidi mitte ja ilmselt tunneb tema mind ka ära ja siis tekib selline piinlik silmside ning hetk, mil mõtleme, kas tervitada. siis meie pilgud kohtuvad uuesti ja naeratame üksteisele. aga siis saad aru, et kas üldse ongi rohkemat vaja. see naeratus on palju ilusam kui mõni "tere" või "hei". mina igal juhul armusin sellisesse äratundmisviisi.
üldse on naljakas, kuidas minu ümber on nii vähe inimesi, keda tegelikult usaldada saab. keegi, kellele ma avameelselt kõigest rääkida saan. kuid mõni on ja mul on kuradi hea meel, et need inimesed on just need, kes nad on. nad teavad, millal mida öelda, kui üldse öelda ja millal laenata toetavat õlga, kui sedagi vaja peaks minema. ilma küsimusi küsimata, lihtsalt on. ja siis on paar inimest, kes tunduvad nii minutüüpi inimesed, kelle blogi lugedes on mul tunne, nagu loeks oma hingepeeglit, kuid ometi ei suhtle ma nendega, sest ei oska kuidagi juttu teha. lisaks ei ole ma mingi selline inimene, kes lambist kellegagi suhtlema hakkaks. aga siiski tahan ja loodan tuge pakkuda kõigile, kes seda vajavad.
ma ei tea, miks, aga mul on nii tihti tunne, et mina olen lihtsalt see väike männikoorelaevuke, mis seal ookeanis ulbib. kuidagi pooleldi vee all, pooleldi vee peal. lihtsalt ulbin. teadmatult. ja kui tulebki mingi laine, siis upitan end sealt üle ning ootan järgmist. neid laineid on mu elus olnud väga palju. mõnel lainel olen kauem püsinud, mõni on mind alistanud, kuid olen ikka pinnale tõusnud. ja just need pinnaletõusuhetked on ühed parimad mu elus. peegelsile vesi mulle ei meeldi, siis on kõik liiga rahulik, mõni jänes peab meres ikkagi olema. põnevust peab olema. aga kui kunagi peaks tulema see torm, peale mida see männikoorelaevuke enam pinnale ei tõuse või kui tõuseb, siis purunenuna, siis teadke, et see pikk sõit selle tormini on olnud üks kuradi hea teekond ja ma ei kahetse mitte kunagi mitte midagi, mida ma teinud olen. mitte. midagi.
---
"officially done"
"ja ongi nii jah?"
"minul küll..."
---
eile olime kataga nii tublid, et koristasime oma toa nii ära, et sellist reidi pole varem nähtud. oleme mõlemad töötanud hotellis toateenijatena, kuid isegi ühtegi hotellituba pole elu sees nii põhjalikult koristatud, kui meie eile oma tuba. samas tuli välja, et meil on siin selliseid mõttetuid asju, mida poleks vajagi. võta siis näpust, miks me need siia tarinud oleme.
täna juhtusin ka itit nägema, inimene, keda viljandis pole näinud ikka väga pikka aega. viimati vist psühholoogiaeksamil. igal juhul on naljakas, kuidas ei juhtu siin tuttavaid üldse trehvama. vahel on üldse piinlikud hetked, kui näed inimest, keda nägupidi tunned, kuid nimepidi mitte ja ilmselt tunneb tema mind ka ära ja siis tekib selline piinlik silmside ning hetk, mil mõtleme, kas tervitada. siis meie pilgud kohtuvad uuesti ja naeratame üksteisele. aga siis saad aru, et kas üldse ongi rohkemat vaja. see naeratus on palju ilusam kui mõni "tere" või "hei". mina igal juhul armusin sellisesse äratundmisviisi.
üldse on naljakas, kuidas minu ümber on nii vähe inimesi, keda tegelikult usaldada saab. keegi, kellele ma avameelselt kõigest rääkida saan. kuid mõni on ja mul on kuradi hea meel, et need inimesed on just need, kes nad on. nad teavad, millal mida öelda, kui üldse öelda ja millal laenata toetavat õlga, kui sedagi vaja peaks minema. ilma küsimusi küsimata, lihtsalt on. ja siis on paar inimest, kes tunduvad nii minutüüpi inimesed, kelle blogi lugedes on mul tunne, nagu loeks oma hingepeeglit, kuid ometi ei suhtle ma nendega, sest ei oska kuidagi juttu teha. lisaks ei ole ma mingi selline inimene, kes lambist kellegagi suhtlema hakkaks. aga siiski tahan ja loodan tuge pakkuda kõigile, kes seda vajavad.
ma ei tea, miks, aga mul on nii tihti tunne, et mina olen lihtsalt see väike männikoorelaevuke, mis seal ookeanis ulbib. kuidagi pooleldi vee all, pooleldi vee peal. lihtsalt ulbin. teadmatult. ja kui tulebki mingi laine, siis upitan end sealt üle ning ootan järgmist. neid laineid on mu elus olnud väga palju. mõnel lainel olen kauem püsinud, mõni on mind alistanud, kuid olen ikka pinnale tõusnud. ja just need pinnaletõusuhetked on ühed parimad mu elus. peegelsile vesi mulle ei meeldi, siis on kõik liiga rahulik, mõni jänes peab meres ikkagi olema. põnevust peab olema. aga kui kunagi peaks tulema see torm, peale mida see männikoorelaevuke enam pinnale ei tõuse või kui tõuseb, siis purunenuna, siis teadke, et see pikk sõit selle tormini on olnud üks kuradi hea teekond ja ma ei kahetse mitte kunagi mitte midagi, mida ma teinud olen. mitte. midagi.
Comments
Post a Comment