Something new, something blue.

Tutinädal ammu möödas ja kaks eksamitki tehtud. Aeg lendab, eksole (: Panen paar tutika pilti siia, aga kirjutada suurt pole.

Cajon uus parim sõber (: 

Parim lend (: (mu velo põhitegija :D)

Peale tutikat osalesin esimest korda vallikraavi veerallil. Kuna polnud aega oma alternatiivikat meisterdada (ega ei oskaks ka tglt), siis regasime end kassevõistlusesse. Tegelikult ei kahetse üldse, et seal käisin. Gerdile küll pähe ei suutnud teha, aga vähemalt lõpetasime ja seda ka mitte viimastena (: Ühe pildi julgen siia sellest toppida, loodan, et Deisi kurjaks ei saa..

Nagu eelmises postituses mainisin, siis käisin istutamas. Tegin paar pilti ka sellest langist, kuhu istutasime, et saaks aimu, what I had to deal with (: Ühesõnaga suht megajube järsak oli seal, kus emaga kahekesi ronisime ja istutasime. However, we did it. Nüüdseks on kõik ammu istutatud vähemalt. Ahjaa.. Väikese pausi ajal ronis mulle lepatriinu käe peale, kellel palusin siis järgmiseks päevaks sooja ilma tuua. Enam isegi ei mäleta, kas soov täitus või mitte (: 

Poole künka pealt vaadatuna 

Ja alt üles vaadatuna.. Kahjuks mingit mõõdupuud pole

Üks asi, mis nüüd istutusjärgselt selgus, on see, et suutsin oma käele mingi ülekoormuse tekitada ja midagi paigast ära nihestada. Kõigepealt traumatuppa minnes soovitati mul lihtsalt käele rahu anda.. Päris raske oli seda teha, sest ütlen ühe sõna - eksamiperiood.. Kaks nädalat möödus ja olin käele isegi päris palju puhkust andnud, aga valu sellest ei kadunud. Läksin tagasi traumatuppa ja seekord oli teine arst. Vaadanud mu röntgenpilte, ütles, et siin pole enam midagi teha, asi on raskes seisus. Ühesõnaga on see ülekoormus mul iga korraga aina kergem tekkima ja selle käega mingeid raskeid töid teha on üsna võimatu. Sain endale mingi pöidlaortoosi, mida pean poolteist kuud iga päev kandma.. Ei ole just rõõmus selle üle, aga no mis teha.. 

Another bionic-arm.. 

No mis veel siis.. 1.-3.mai käisin Soomes onu sünnipäeval. 1.mai õhtul grillisime, sõime, jutustasime, chillisime (: Järgmisel päeval läksime väikse pundiga kalale. Isegi mul õnnestus jõest õngega 5-6 kala püüda (see on tõesti wow). Samal ajal käis teine pool pundist IKEA-s oma kodukaubavarusid täiendamas. Õhtul suitsutasime kala ja mina enamasti vaatasin väikeste pudinate järgi, kes mu toas mängisid. Tagasitulles laeva peal oli meil kõigil põhjust rõõmustada, sest Oliver, minu vennapoeg, tegi esimesed sammud. Küll on ikka uhke olla tädi (: 

Minu väiksed pudinad Jade ja Jonas-Taaniel 

Uhke söögilaud ikka (:

Veiseliha, lõhe, šašlõkk, kana - mida veel? 

Vahepeal natuke eksamitest.. Peale eesti keele eksamit olin üsna positiivselt meelestatud, sest ennustasin teemat ette üsna õigesti ja olin selleks valmistunud. Riikidevahelisi suhteid kirjeldada ja neid analüüsida ei tundunud kõige raskem teema minu jaoks. Loodan, et sain piisavalt punkte, millega rahul oleksin. Inglise keele eksamist ei oota midagi head, ise rahule ei jäänud vähemalt. Suulise eksamiga aga küll. 18 punkti on minu jaoks täiesti okei (: 

Täna ja hiljuti olen aga siuke jalutajatüüp olnud. Eile jalutasin 7 kilomeetrit, sest oli igav ja täna käisin jooksmas ja jalutamas, sest väsisin mate tegemisest ära. Õhtul oli plaan sarvikpütte vaatama minna, milleni ma aga ei jõudnud. Üks tont Kärlalt arvas, et ta tahab ka jalutada. Nii ma siis vurasin oma rattaga talle vastu. Ühesõnaga, lõbus õhtu oli (: 

Aga teate, mis? :D Varsti 21.mai ju :P (väike vihje)