See on see

Just täpselt nii hea on The Notes'i uus plaat "Lead my mind", et kirjutan üle pika aja postituse ja kirjutan ka taas luuletusi !!

-----------------------------------------

Bussiga üle valendavate väljade loksudes jõuan aina lähemale sihtkohale. Kuigi õigupoolest teada pole, kuhu mind mu kolme kotiga maha sokutatakse, tean siiski sisimas, et mugavustsooni piir sai umbes 100km tagasi ületatud. Leian eneses jõu, et muutuda ja üritan ümber kasvada.
Aeg ongi käes, jõudsin sihtkohta. Tervele maailmale avatuna, justkui paljalt selle peopesal istudes. Ahelaist vabana sammun edasi, õnnelikkuse poole. Sammumisest saab sörk ning sörgist jooksmine. Vabadus. Uus maailm. Eelneva elu raskused. Üksildus. Mis saab maha raputatud, mis teelt kaasa haaratud. Ükshaaval lendavad ahelad jalgade ümbert. Ainsana on jäänud veel süda. Hingan sügavalt ja peatun. Toetan käed põlvedele ja vaatan ringi. Kõik need aastad olin ma ahelates. Ja nüüd lõpuks vaba?
"Kas ma saan üksi hakkama? Kas inimene on loodud üksi olemiseks? " Ei saa parata, mõtted jälitavad mind igal sammul. Millele muule mul toetuda ongi?
"Kas ma tahan oma südametukseid kellegi teisega jagada? Kes on selleks piisavalt hea?" Ei saagi lõpetada. Aga pean. Jooksen edasi.
Päike on loojumas. Peas hääled ütlevad: "Jookse!". Järsku vapub keha rütmivaimus ja hääled peas hakkavad laulma. "Ole rahulik!" sisestan iseendale. Kõik on alles ees. Päike ei kao veel. Ka mina ei kao. Ma ei saa ju kaduda? Ma ei ole niikuinii enam sama inimene, kes enne. Ei saa kunagi olema. Kui tõuseb Päike, olen ka mina uus. Täiesti uus.
See on see, jätkan teed. Miski ju ootab mind veel ees. Ootab ju?
See on SEE. SEE on see. See on..

------------------------------------------


Comments

Popular posts from this blog

Tütre kiri papale (Henrika versioon)

Nööp

Freaking nametags